Köögikupjal ei õnnestunud kohalikku pubi päästa

Laagris Veskitammi 3 asuval puhvetipinnal pole äri aastate jooksul õitsema saadud. Mitmed on üritanud, viimased tegijad proovisid uut hingamist leida suisa telesaate Köögikubjas abil, kuid tänaseks on aknad taas pimedad ja ametlikul tasandil on käimas pankrotimenetlus.

Viimased omanikud, kolm ettevõtlikku noorsandi, asutasid end kohalikku toiduärisse aastapäevad tagasi. Oli optimismi, et küll hakkab minema, vaja vaid vanast kuvandist lahti saada. „Selle ajaga suutsime palju teha ja head mainet kujundada. Esimestel kuudel oli mure probleemsete käitumistega klientidega, kuid suutsime seda muuta. Tülinorijad meil enam ei käinud, aga korralik klient ei tahtnud vana maine tõttu tulla. Oli raske, kuid suutsime piiratud vahenditega veel edasi toimetada," kirjeldab Tarmo Kahem, üks omanikest.

Appi tuleb köögikubjas

Ühel hetkel otsustasid mehed nõu ja abi küsida telesaatest Köögikubjas. Saatejuht, kohati üsna sapise ütlemisega Juha Rantanen meenutab, et kohe esimesel külastusel oli näha, et asjad pole korras. „Mitte ainult poiste loodud äri. Ka maja ise ja asukoht. Meeskond oli olematu, kolmest omanikust oli kohal vaid üks ja praktiliselt 24 tundi kohal ning omadega täiesti läbi põlenud," kirjeldab Rantanen. Kolme saatepäeva jooksul tuuniti sisekujundust, mõeldi välja uus nimi- Laagri pubist sai Huberti juures, pandi paika uus menüü ja putitati klienditeenindust.

Peremehed ise möönavad, et uus algus oli paljutõotav, peale saadet hakanud käima pered ja tagasiside olla olnud väga hea. Juha Rantanen seda optimismi kuigivõrd ei jaga: „Oli näha, et kahjuks on asjast huvitunud vaid see „läbipõlenud" liige. Vaatasin kohe, et need mehed niimoodi sellest kohast edukat äri ei tee. Kahjuks läks nii, nagu arvasin. Pubi Huberti Juures ei hakanudki tööle!" on köögikubjas resoluutne.

Pubi sulges ootamatult uksed paar kuud peale saadet. „Peategelase soovitusel sai suveks pubi suletud ja tegelesime vaid söögi tootmisega väljapoole," ütleb Kahem. Köögikubjas ütleb, et temaga võeti suve alguses ühendust, et tule veel appi. „Omanikest oli alles seesama mees, ainult veel rohkem väsinud. Saatsin ta puhkusele ja sain kokku majaomanikuga, sest firmal oli kõvasti rendivõlgu tekkinud. Leppisime kokku, et maksame võla ära ja hoiame suvel kinni. Siis selgus, et maja on kohutavas korras. Terve katus on kaput. Rent oli küll soodne, aga pikemas perspektiivis tulnuks mõned strateegilised asjad korda teha. Saatsin majaomanikule oma küsimustega kirja, aga vastuseid ei saanud," meenutab Rantanen.

Soolas saja tuhande eurone investeering

Köögikubjase sõnul võttis ta ühendust tuttavate kogenud iiri pubipidajatega, kes olid teemast huvitatud. Oli plaan teha koos korralik iiriteemaline pererestoran. „Olime valmis investeerima uue katuse paigaldamisesse ja torustiku vahetamisesse. Olime valmis investeerima terve teise korruse uutesse akendesse. Olime valmis investeerima küttesüsteemi uuendamisesse. Tahtsime ainult teada, kuidas majaomanik need investeeringud oleks kompenseerinud. Kokku oli küsimuse all peaaegu 100 000 eurot, et saada restoran korralikku konditsiooni," kirjeldab Rantanen suuri plaane. Paraku ei saadud majaomanikuga kokkuleppele. „Vaid paar SMSi teel ähvardust ja sobimatuid sõnu, mida ei kannata lehes trükkidagi," resümeerib Rantanen.

Kahem tunnistab, et kõik suured ootused olid köögikupja peal. „Sügisel olime aga silmitsi tõsiasjaga, et soovitused ja lubadused Juha poolt jäid vaid lubadusteks. Kahjuks ei oska täpsemalt Juha käitumist kommenteerida, kuid tema kontaktid meiega jäid aina harvemaks kuni ta lõpuks meiega enam ühendust ei võtnud ja kadus. Kuna investorite- koostööpartnerite ja meie vaheliseks lüliks oli just Juha, jäid lubadused ja koostöö pakkumised õhku, mistõttu lagunes kogu tegevuskava. Selline olukord viis pubi seisu, kus meil endal enam välja tulla ei õnnestunud," võtab Kahem saaga kokku.

Eri rahvaste kommunikatsioonitõrked

Üks pool ei vasta kirjadele, teine kaob lihtsalt silmapiirilt, kokkuleppeid ei teki ja räägitakse üksteisest mööda - nii võib vist selgitada selle kokkukukkunud restoraniäri tagamaid.

 „Meie gastronoomilised oskused ja tahtmine teha oleks kindlasti toonud ka kohalikule elule lisaväärtust. Aga ilmselt eri rahvaste omavaheline arusaamatus (eestlastest pubipidajad, soomlasest köögikubjas ja aasialasest majaomanik), kultuuride erinevus ja vale infoliikumine said saatuslikuks, miks ei realiseerunud plaan mõnusast söögikohast Laagris. Koht on ilus ja on väärt paremat, kui seal viimased aastad on olnud! Kahju...," nendib Juha Rantanen.

*Saue vallalehe toimetus proovis ühendust võtta ka majaomanikuga, et küsida kommentaari ja rääkida tulevikuplaanidest, aga kahjuks jäid kontaktivõtud enne lehe trükkiminekut tulemuseta.