Märjamaa kinoga on keerulised lood

Sissejuhatuseks lugeja küsimus:
Seoses kinoga on üks väike mure - seda võiks rohkem vaadata. Kino oli kunagi päris masside kunst, eriti armastasid seda erinevad diktaatorid, ikka masside mõjutamiseks. Tänapäeval oleme vabad, aga tuleb teha valikuid. Kuidas Märjamaa kinos sellega on?

Filmikavast loen selgitusi: thriller, komöödia, USA. Sellega asi piirdubki ja minu otsus kinno minna on paratamatult eitav. Kui aga oleks infot niipalju kui Reet Saar esitas „Deemonite"kohta, oleks lugu hoopis teine. Lugesin 14. novembri Märjamaa Nädalalehest tema lugu „Eesti filmid tõid vaatajad kinno", ootused tekkisid ka Pöffi suhtes, aga ei tulnud sellest midagi. Kas on võimalik neid filme meil näidata ja millal?

Kindlasti on vaatajate rohkus valla huvides, kino tasuvus oleks suurem. Kaasa peaksid sellele aitama turundus ja reklaam. Kelle asi on sellega tegeleda, vaevalt et see peab olema ainult kinomehaaniku mure. Mida kostavad selle peale kultuurinõunik ja volikogu komisjoni liikmed?
Mõnegi filmi osas teen kinnominemiseks valiku reklaami põhjal.

Oleme tekitanud Märjamaale tänapäevased kultuurikolded - rahvamaja, kino, raamatukogu - ja paneks nüüd infole täistuurid peale. Kuidas nädalaleht sellesse suhtub?

Raul Rähni

Vastus küsimusele

Niisuguse mõtteavalduse saatis lugeja. Toimetajana olen nõus tema ettepanekuga ka nädalalehes meie kino rohkem turundada. Ilmselt tuleb selleks kinokava (vahel) nihutada mõnele teisele leheküljele, et selle kõrvale mahuks iga kord ka vähemalt ühe filmi tutvustus, sest kuulutuste küljel on sisututvustus ruumipuudusel tihti välja jäänud.

Kuigi ega seegi kinnominekuks alati täit selgust anna, eriti kui oled kõhklev. Näiteks läinud reedel linastus Pöffi kavas olnud Mika Kaurismäki film „Teel põhja", millele nii lavastaja nimi, tema varasemad tööd kui ka soodne mulje seni nähtud Soome filmidest kutsusid kinno minema, aga sisututvustus tekitas esmalt kõhklusi. Kinos sai siiski käidud ja elamus saadud. Lõpliku valiku teeb igaüks ise, „tugiteenused" saavad vaid valiku tegemisel abiks olla.

Kasin kinohuvi

Kahjuks pole kinohuvil Märjamaal just kõrge. Kinomehaanik Hans Veiman rääkis, et on üksikud magnetid, mis toovad vaatajad saali, kuid külastajaid käib siiski vähe. Septembrikuust on olukord pisut paranenud, tubli panuse andsid uued Eesti filmid ja ta loodab, et suurte pingutustega õnnestub eelarve kavandatud tulupool 8300 eurot täis saada.

Kogemus näitab, et kui kinoga samal õhtul on rahvamajas pidu või kontsert, siis on kinosaal tühi. „Ja noored ei käi eriti kinos," tõdes Veimann. Tänavuse aasta jooksul on olnud neli niisugust päeva, kus õhtul kavas olnud kolmele seansile pole tulnud ühtki vaatajat. Jagub ka päevi, kus kolme seansi peale koguneb paar-kolm vaatajat. Viimati on nii "Teel põhja" puhul.

Levitamise reeglid

Levitajale tuleb tasuda kas kindel summa või protsent müüdud piletite eest. Näiteks Forum Cinemas taks on 48 eurot päeva eest, millele lisandub saatmiskulu 10-14 eurot. Teised levitajad küsivad 50% piletitulust. Acme Filmi päevatasu on 32 eurot, aga kui piletitulu on üle 64 euro, siis juba 50% sellest.

 „Võtan filme erinevatelt levitajatelt, et oleks valikut," rääkis kinomehaanik Hans Veimann repertuaaripoliitikast. Tahtes näidata iga nädal kaht erinevat filmi, on vaja 104 filmi aastas, kolme filmi puhul lisandub sellele 26 linateost. Keskmiselt linastub Märjamaal 115 filmi aastas.

Meie kinokava ilmub Raplamaa portaalis ja Kultuurinetis, võimaluseks on infot edastada ka naabervaldadele. Kui see ka publiku saali tooks...

Tehnika areng seab repertuaarile piirangu

Repertuaariga muutub olukord aga üha keerulisemaks: lindilt näidatavaid filme jääb aina vähemaks, selle asemele on tulnud digitaalsed variandid. Sellest algavad uued probleemid Eesti Päevalehe laupäevanumbris kirjutas Kaarel Kressa („Digifilmi võidukäik sulgeb pisikinod",1.12.2012), et ühe digikoopia tegemine maksab tootjale kümme korda vähem kui sama filmi kopeerimine 35 mm lindile. Ka levitajate jaoks on raamatusuurust digitaalkinopaketti ehk DCP-d oluliselt kergem transportida kui raskeid lindikaste.

Uued kinosüsteemid on aga väikeste kohtade jaoks liiga kallid ja sestap on neis soetatud vahepealne variant ehk blue-ray formaadis DVD-mängija ja ühendatud selle külge keskmisest kodukinost võimsam projektor.

Pärast Märjamaa rahvamaja remonti osteti siia uus filmiprojektor, aga tehniline areng selle kasutamist pigem ei soosi: 35 mm lindilt näidatavaid filme on juba oluliselt vähem kui digitaalseid. Märjamaal saabki filme näidata blue-ray plaadilt. See on pruunikas CD, mis pannakse spetsiaalsesse mängijasse ja pilt projitseeritakse suurele ekraanile.

Nõudlikuma silmaga vaatajad on siiski nurisenud, et selle pildi kvaliteet (tihedus) pole küllalt hea.

Hans Veimann ütles, et Eestis on DCP seadmed viie suurema kino 16 saalis, üheksas-kümnes kinos on blue-ray näitamise võimalus, kõik ülejäänud kohad kasutavad DVD mängijaid ja 35 mm linti. Tänavusel Pöffil linastusid filmid lindil ilmselt viimast korda, mis tähendab, et järgmisel aastal pole lootustki festivalifilme väikestes kinodes hiljem ringlemas näha.

Kinomehaanik on raskes olukorras, sest värskeid filme pole siia lihtne saada. Suuremad levitajad Forum Cinemas ja Acme Film kasutavad ühe enam vaid DCP-pakette ja lepingud tootjatega ei luba neist blue-ray koopiaid teha. See tähendab, et teiste levitajate käest saadavat repertuaari tuleb väiksemate kohtade kinodel lihtsalt kauem oodata, kuni koopia nendeni jõuab.

Hiljutiselt kohtumiselt kultuuriministeeriumi filminõuniku Edith Sepaga tuli Veimann tagasi sõnumiga, et riik soovib panustada 2014. aastal kinode digitaliseerimisse. „Aga kuidas elada üle eelolev aasta?" küsib ta murelikult. Digitaalne projektor, millega saab näidata ka 3D formaadis filme, maksab umbes 80 000 eurot. Suure hanke korral on see summa oluliselt väiksem, tõi ta näiteks Soome, kus „digipööre"on läbi viidud.

Murelikult vaatab kinomehaanik hõredat saali ja pingutab selle nimel, et uued filmid ruttu Märjamaale saada, sest kordused (erandiks mõned menukad joonisfilmid) enamasti publikut kohale ei too.

Seni pole meil siin kiiruse osas põhjust kurta olnud, sest mõnelgi korral aastas on uus film hakanud üheaegselt jooksma nii suurtes kinodes kui Märjamaal või jõuab siia mõne nädala jooksul.

Kino-Hans püüab alati vastu tulla vaatajate soovidele, kui küsitakse mõne menufilmi lisaseansse.

Üha enam hakkab aga repertuaarivalik sõltuma sellest, missugused on seadmed selle esitamiseks. 

Reet Saar

Top 12 aastal 2012 Märjamaa kinos Helk

2012. aasta vaadatavate filmide esiviisiku moodustasid seni lastefilmid, värsked Eesti filmid oma mitmete kordusseanssidega on kogunud tavapärasest rohkem vaatajaid ja tõusnud edetabeli tippu.

Väärtfilmidel kahjuks suurt publikumenu pole olnud.
1.„Jääaeg 4" 542 (mitme linastumiskorra peale, kusjuures viimane kord oli 121 vaatajat)
2. „Seenelkäik" 302
3. „Eestlanna Pariisis" 298
4. „Puhastus" 219
5. „Madagascar 3" 190
6. „Vaprake" 158
7. „Saabastega kass" 149
8. „Alvin ja koopaoravad 3" 141
9. „Ted" 123
10. „Kuum pirukas 4" 116
11. „Looraks" 101
12. „Diktaator" 98
Uus Eesti film hasartmängusõltuvusest "Deemonid" kogus 81 kinokülastajat,
"Kõik muusikud on kaabakad" vaid 12 vaatajat.