Siber, eestlastele liigagi tuttav maa

Professor Aadu Must on valmis saanud uue raamatu eestlaste ja eestimaalaste kõige varasematest kokkupuudetest Siberiga.

“Siberi arhiivid on tõeline kullaauk! Enamik sealseid arhiive on säilinud täiesti puutumatuna. Neid ei ole ajaloolase käsi varem puudutanud,” rõõmustab Tartu Ülikooli arhiivinduse professor Aadu Must. Seetõttu sisaldab tema värske raamat “Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin” paju värsket ja seni avaldamata materjali, mis aitab heita uut valgust niihästi Eesti ajaloole kui ka Siberi asustamise loole.

Aastaid koos kolleegidega Siberi arhiivides uurimistööd teinud Must kirjeldab raamatus eestlaste ja baltisakslaste rohkem või vähem kurbi kontakte Siberiga XVIII ja osaliselt ka XIX sajandil. Sellega teema mõistagi ei ammendu ning Must kavandab juba teose teist ja kolmandatki jagu.

Kuid miks on Siberi arhiivid siis sedavõrd inforohked? “Sealsed luteri pastorid ju panid kirja oma koguduste loo,” ütleb Must. “Ja ajaloolaste rõõmuks nuhiti Vene tsaaririigis isegi vabatahtlikult Siberisse ümberasunute tagant ja pandi kõik täpselt kirja, kellega nad konflikti sattusid ja mida nad näiteks Vene koloniaalpoliitika kohta arvasid.”

Esimeste eestimaalastena jõudsid Siberisse Põhjasõjas vangi langenud siitkandist pärit Rootsi ohvitserid ja sõdurid. Mustal õnnestus Siberi arhiividest koguda andmeid 154 Tobolskis vangis olnud Eesti- ja Liivimaalt pärit Rootsi armee ohvitseri kohta. Kõige rohkem paistavad nende seas silma mõistagi vanade kuulsate balti aadlisuguvõsade esindajad. Vangide poolt Vene võimudega asjaajamiseks moodustatud eestseisusse kuulus aga ka eesti soost kapten Saks.