“Siberi arhiivid on tõeline kullaauk! Enamik sealseid arhiive on
säilinud täiesti puutumatuna. Neid ei ole ajaloolase käsi varem
puudutanud,” rõõmustab Tartu Ülikooli arhiivinduse professor Aadu Must.
Seetõttu sisaldab tema värske raamat “Siber ja Eesti. Jalaraua kõlin”
paju värsket ja seni avaldamata materjali, mis aitab heita uut valgust
niihästi Eesti ajaloole kui ka Siberi asustamise loole.
Aastaid
koos kolleegidega Siberi arhiivides uurimistööd teinud Must kirjeldab
raamatus eestlaste ja baltisakslaste rohkem või vähem kurbi kontakte
Siberiga XVIII ja osaliselt ka XIX sajandil. Sellega teema mõistagi ei
ammendu ning Must kavandab juba teose teist ja kolmandatki jagu.
Kuid
miks on Siberi arhiivid siis sedavõrd inforohked? “Sealsed luteri
pastorid ju panid kirja oma koguduste loo,” ütleb Must. “Ja ajaloolaste
rõõmuks nuhiti Vene tsaaririigis isegi vabatahtlikult Siberisse
ümberasunute tagant ja pandi kõik täpselt kirja, kellega nad konflikti
sattusid ja mida nad näiteks Vene koloniaalpoliitika kohta arvasid.”
Esimeste
eestimaalastena jõudsid Siberisse Põhjasõjas vangi langenud siitkandist
pärit Rootsi ohvitserid ja sõdurid. Mustal õnnestus Siberi arhiividest
koguda andmeid 154 Tobolskis vangis olnud Eesti- ja Liivimaalt pärit
Rootsi armee ohvitseri kohta. Kõige rohkem paistavad nende seas silma
mõistagi vanade kuulsate balti aadlisuguvõsade esindajad. Vangide poolt
Vene võimudega asjaajamiseks moodustatud eestseisusse kuulus aga ka
eesti soost kapten Saks.
