Kirjanik Erik Tohvri ei tea kirjutades kunagi, millega lugu lõppeb
Kuigi kirjanik Erik Tohvri on eraelus insener Hans Laansalu, ei ole tal kombeks oma romaanide tegevust ette programmeerida, vaid fantaasial kirjutamise käigus lennata lasta. „Ma ei tea kunagi ette, millega asi lõpeb," väidab eesti loetuim kirjanik.
Juhtusin ühest artiklist lugema, et Tohvri on hoopis Teie sünnijärgne nimi ja Laansaluks saite hiljem. Kuidas nende nimedega tegelikult lood on?
Minu lapsepõlv on omajagu keeruline olnud, sest minu isa oli saksa-rootsi päritolu ning kandis ka sellele vastavat liitperekonnanime Siemann-Toffry.
Pärast vanemate abielu lahutamist kasvatasid mind vanavanemad, kes andsid mulle ka oma perekonnanime Laansalu. Selle nime all astusin ma hobikorras 1960. aastal ka kirjandusse - kirjutasin mõned novellid, tosin kuuldemängu, filmistsenaariumi („Pihlakaväravad") ja muidugi publitsistikat, sest Jäära tähtkujus sündinuna olen ma hingelt maailmaparandaja... Pärast pensionile jäämist 1998 otsustasin ennast proovile panna ja alustada n-ö valgelt lehelt - saatsin kaks romaanikäsikirja võistlusele uue nime all ja Erik Tohvri tundus selleks olevat sobiv.
Teie endine kolleeg Endel Palla Harju Elektrist imetleb Teie produktiivsust. Kui ta Teiega mingist plaanist rääkis, olid Teil järgmiseks päevaks joonised valmis. Sama tundub olevat ka raamatutega. Kui kiiresti sünnib üks romaan?
Olen terve elu olnud väga kärsitu inimene. Produktiivsus tuleb ilmselt sellest, et tahan kiiresti näha oma töö vilju - olen mõnel aastal kirjutanud isegi kolm romaani. Viimasel ajal on töövõime siiski langenud, ikkagi 80. eluaasta käsil... Olen kiirustamise asemel hakanud lausestust hoolikamalt viimistlema. Kümne trükipoogna (ca 240 lk) pikkuse romaani jaoks kulub sama palju aega kui kõige austusväärsemal autoril - emal lapse kandmiseks.
Milline aeg on kõige sobivam kirjatööks: hommik, õhtu või öö?
Hommikul u 3 tundi, päeva jooksul olenevalt süžee haaravusest. Öösel ei kirjuta.
Olete sel sügisel Postimehes avaldanud mitu kriitilist arvamuslugu. Kuidas Teile tundub, kas Eesti liigub õiges suunas?
Kakskümmend aastat tagasi olid tunded teised kui praegu. Siis ei oleks uskunud, et me nii palju hakkame olenema teistest nii positiivses kui negatiivses mõttes. Paraku peame väikeriigina sellega leppima ja tundub, et läbitud „nõukogude kool" on meid paratamatustele alistuma õpetanud. Hea, kui oskame olukorda reaalselt hinnata ega hakka kreeklaste kombel oma valitsuselt võimatut nõudma.
Ega Te pole kunagi ajakirjaniku ametile mõelnud?
Ei, ma olen insener, võib-olla natuke ka kirjanik, aga kõige rohkem meeldib mulle asju välja mõelda ja need oma kätega teoks teha. Ajakirjandust torgin siis, kui miski väga vastu hakkab, aga imetlen ajakirjanikke, kes selles (vabandust!) valvekoera ametis endale truuks jäävad.
Teie viimased romaanid, näiteks „e-armastus" ja „Mere taga" on üllatavalt päevakajalised. Kui kerge oli neid kirjutada, sest tavaliselt eelistavad kirjanikud kujutatava suhtes pikemat ajalist distantsi?
Ma olen palju kirjutanud ajaliselt distantsilt ja mitmeid kordi kirjeldatud ajaloolisi situatsioone ei tahaks enam korrata. Samas pakub tänapäev ammendamatuid võimalusi luua intrigeerivaid süžeesid, mille kirjutamine on omaette uurimistöö. Romaani kirjutamist alustades ma enamasti ei tea, kuidas tegevustik kulgema hakkab ja millega asi lõpeb, see teebki kirjutamise huvitavaks. Peaasi on tunda tegelaste karaktereid ning mõtte- ja käitumisloogikat.
Kust ammutate oma romaanide ideed?
Lugejatega kohtudes olen sellele küsimusel vastanud: laest. Tõepoolest, elus nähtu ja kellegagi juhtunu olen enamasti juba kirja pannud. Jäänud on vaid fantaasia.
Toomas Tauber, Leho Kuusla, Sigrid Lasila, Senta, Atko... Kuidas mõtlete välja oma tegelaste nimed?
Nimede väljamõtlemine ei ole raske, raskem on leida nimesid, mis juhuslikult ei kuulu mõnele eriti tuntud tegelasele, et lugeja ei hakkaks ekslikke järeldusi tegema.
Teid on tituleeritud eakamate lugejate lemmikuks. Ometi on Teil oma Facebooki konto ja olete oma romaanidesse toonud päris noori tegelasi.
Noori tegelasi olen sisse toonud, aga facebooki kontot mul põhimõtteliselt ei ole, Sellenimeline mees on üks Tartu ettevõtja, kellest mul enne pseudonüümi võtmist aimugi ei olnud. Aga ühenimelisi inimesi on alati palju olnud! Mis lugejate lemmikusse puutub, siis sellest olen ka ise tõsiselt üllatunud - mind peetakse ju ajaviitekirjanikuks, kuigi olen oma raamatute ridade vahele püüdnud ka nii mõnegi mõttetera poetada.
Olete öelnud, et kolisite maalt linna selleks, et olla meditsiinile lähemal. Miks valisite elukohaks Keila ja Kalda tänava? Kus elasite siis, kui Keilas töötasite?
Keilas töötamist alustasin aastal 1972, siia elama tulin 1976. Minu aadress oli Paldiski mnt. 44, Harju KEK-i kvartal. Pärast pensionile jäämist 1998 kolisime Vihterpallu, kus otse mere kaldal oli minu abikaasa lapsepõlvekodu ja kus ma sain realiseerida oma ehitusplaane. Paraku oli see liiga üksik koht, millest vanuritel oli õigem loobuda ja 2007. aastast olen jälle Keila kodanik.
Keila Lehe lugejal pole raske arvata, et kõige rohkem meeldib Teil jalutada Jõepargis. Milline koht on pingereas järgmine?
Lühivastus: terviserajad, kuigi vaid oma jalgadel kõndides.
Kui peaksite soovitama Keilat elukohaks, mida esile tooksite?
Ilus puhas ja vaikne arenev linnake Tallinnale piisavalt lähedal, mille heakorra ja haljastuse eest piisavalt hoolitsetakse. Kui linnavalitsus leiaks tahtmise ja võimaluse likvideerida ka mõned paised linnapildis, näiteks Kalda t tööstusvaremed, oleks see suur samm täiuslikkuse poole. Ei taha pahandust majast välja viia, aga vahel tuleb tahtmine nendest varemetest laiemalt juttu teha.
Aasta viimane Keila Leht ilmub 21. detsembril. Pole vähe neid, kelle arvates hakkavad sellel päeval toimuma pöördumatud muutused meie planeedil. See võiks olla päris põnev aines uue romaani jaoks, muidugi juhul, kui ennustused paika ei pea.
Kas te polegi kuulnud, et Venemaal on maailmalõpp ära keelatud? Kui Keila linnavalitsus sedasama teeks ja kuulutaks, et Keila linn maailma lõpust puutumata jääb, oleks ikkagi julgem edasi elada, eks?
