Kas meil üldse on kultuuripoliitika?
Kultuuriminister Rein Lang loodab, et projekt nimega “Eesti kultuur 2020” jõuab Riigikokku enne lume sulamist. Valdkonniti on olnud asja ajamine just selle kauni kunsti või koleda kultuuri tegijate endi kätes. Lang ütleb, et osa materjalist on loll või kasutuskõlbmatu, see tehakse ministeeriumis ümber ja saadetakse tagasi, uuele ülelugemisele.
Aga tegelikult oleme ju oma väikeses ringis kokku leppinud (põhiseaduse punktid kinnitavad seda), et Eesti on klubi, mille pilet/klubikaart on eesti keel, ja kogu see riik eksisteerib tolle tillukese totra asja pärast.
Kummalisel kombel on Eesti riigil tänini puudu kultuuripoliitikast. Nt peaks otsustama, kas me tahame toetada kultuurieksporti, kas noored bändid ja ägedad kirjanikud ja raputavad kunstnikud peaksid laias ilmas riigi raha eest lärmi lööma. No muidugi peaks, Soome ja Rootsi näitel toovad nad investeeritud raha üsna kiiresti riiki tagasi.
Kas üldse on kultuur tähtis, sellises professionaalses mõttes? Ega ei ole küll, aga ainult sellisel juhul, kui me selle “Eesti asja” ajamise hülgame. Ühesõnaga: kui vaadata viimatisi kultuuriministreid, siis nad on ebaõnnestunud. Raivo Palmaru tahtis üht-teist teha, aga tema häält ei kuuldud. Laine Jänes oli tubli parteisõdur ja seisis vähe kultuuri eest. Rein Lang? Muidu ju loomult võitleja, aga ma poleks luuletaja, kui ei küsiks: miks kultuuri osakaal ikka kukub, miks on see valdkond kõige viletsam ja mõttetum?
Põhjus on lihtne tegelikult: kultuur kui selline ei paku meelelahutust. Ei ole võimalik, et loome ja teeme siin pimedas ja külmas miskit, mis on olemuslikult sõbralik-paitav-kultuurne. Aga see selleks, minu unistuste Eesti on esmalt lugemise ja mõtlemise Eesti, mis raputab endalt viletsa kasuahnuse tolmu.
Eesti Kultuuri Kojal – loojate/kunstnike endi algatatud töötoal – on valminud alustekst, lähtekoht nimega “Eesti kultuuripoliitika põhimõisted ja suundumused”.
Selles on häid mõtteid ja päris rumalaid toppamajäämisi (“loomemajanduse” mõistesse nt). Aga see on algus. Millest valmib lähitulevikus suur kultuuri “arenguprogramm”.
Koostajad on: Ülar Mark (arhitektuur), Ruth-Helene Melioranski (disain), Martin Aadamsoo ja Indrek Ibrus (filmikunst), Ott Karulin (etenduskunstid), Märt Väljataga (kirjandus ja kirjastamine), Margaret Tali (kujutav kunst), Andres Jõesaar (meedia), Pille Runnel (muuseumid), Evi Arujärv (muusika), Egge Kulbok-Lattik ja Ingrid Rüütel (rahvakultuur); koondanalüüsid kirjutasid Indrek Ibrus, Ott Karulin ja Külliki Tafel-Viia.
Ott Karulin, kultuuripoliitika on olnud Eestis olematu valdkond. Rein Langilt on selle loomist oodatud, ja ta on vist ka enim teinud, et mingi üldisem mõte tekiks. Mis peaksid olema need põhimõttelised küsimused, mida vabariik endalt üldse küsib?
Ma pole väitega, et meil kultuuripoliitika senini puudunud on, tegelikult nõus, sest nii põhiseadus, Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused kui allvaldkondlikud seadused reguleerivad kultuurivaldkonda.
Küll tuleb nõustuda, et ei ministeerium ega valdkond ise pole osanud või tahtnud kehtivaid põhialuseid plaanide tegemisel kasutada (kuigi ministeeriumi arengukavades on sealt nii mõndagi tsiteeritud). Lang ei alustanud päris nullist.
Kui uute kultuuripoliitika arengusuundade ettevalmistamist alustati, olin siiski üsna elevil, kuivõrd tahe ka valdkonda kaasata oli ministeeriumil olemas.
Nüüd pea aasta hiljem tuleb aga tõdeda, et enamik valdkonnast tulnud ideid tegeles hetkeolukorra säilitamisega ja mingeid kultuuripoliitilisi otsuseid ei satu ilmselt ka uude arengusuundade dokumenti.
Eks see näitab kultuuriinimeste ebakindlust, et ei julgetagi midagi muuta olukorras, kus olemasolevagi ülalpidamine pole kindel.
Ise pean uute arengusuundade olulisimaks eesmärgiks eesti kultuuripärandi digitaliseerimist ja sellele võimalikult paljudele vaba juurdepääsu tagamist, mis eeldab nii riigi investeeringuid kui ka seadusandluse ja toetuste jaotamise korra ülevaatamist.
Üks olulisemaid kultuuripoliitilisi küsimusi on aga, kuivõrd tsentraliseeritud saab olla kultuurielu Eestis, et kõigile võrdne ligipääs tagatud oleks, ehk kas riigil on mõistlikum omada igas asulas muuseumi, galeriid, raamatukogu jne või tuleks investeerida hoopis juurdepääsu parandamisse transpordivõrgustiku arendamise kaudu jms.
Kultuurikoja tulevikuvisioonile on ette heidetud liigset bürokraatiakeelt ja allumist turumajanduslikele mõistetele nagu “loomemajandus”. Kas see tõesti domineerib praegu: kultuurist rääkides peame kõnelema lollidele “lollide keeles”? Noh, et teeme järeleandmisi, kauba pärast ...
Koda on oma liikmete ja eelkõige juhatuse liikmete nägu. Olles varem juhatusse kuulunud, tean, et liikmeskonna seas on meeletult vastukäivaid ideid ja ühisosa leidmine võib osutuda üsna keeruliseks ning viia üldsõnalisuseni. See on paratamatus.
Kuidas peaksime hakkama saama selle dilemmaga: rahvusriik/rahvuskultuur vs suure ilma elulaad? Kas me oleme juba ette alla andnud selles mõttes, et lähitulevikus võib eestikeelne olemine siin kaduda?
Seda hirmu ma ei jaga, sest rahvuskeele ja -kultuuri säilimise tagamine on põhiseaduses nimetatud peamiseks Eesti riigi ülesandeks. Pigem kuulun nende hulka, kes arvavad, et kohati oleme võõraste suhtes liigagi umbusklikud.
Olen veendunud, et senisest suurem eesti kultuuri rahvusvahelistumine tuleb kasuks ka rahvuskultuuri säilimise tagamisele, sest viimane ei tähenda üksnes olemasoleva säilitamist, vaid ka arendamist.
Mis seisab “Eesti kultuuripoliitika põhimõistetes ja suundumustes”
- Uuringu teoreetiliseks baasiks on François Matarasso ja Charles Landry poolt kirjeldatud 21 kultuuripoliitika strateegilist dilemmat. Antud käsitlus valiti põhjusel, et see on ka dokumendi Eesti kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020 üks lähtekohti ning nii on uuringu tulemusi kergem valdkondadelt saadud sisendiga võrrelda.
- Valdkondade praktika ja poliitikadokumentides kirjapandu vahel esineva lahknevused ülekaalukalt kultuuripoliitika alusküsimusi (kultuuri käsitlusviis jms) puudutavate dilemmade osas. Sealjuures enim (rohkem kui poolte valdkondade puhul) ilmneb poliitikadokumentide ja praktika vastuolu kahe dilemma puhul: ‘iseväärtuslik kultuur või kultuur arengumootorina’ ning ‘rahvakultuuride paljusus või monokultuur’. Esimese puhul võib seletada seda viimastel aastatel jõudu kogunud paradigmamuutuse-hõngulise diskussiooniga kultuuri erinevat laadi mõjudest ja tähendusest muudele ühiskonnaelu valdkondadele.
- Kõikide dilemmade lõikes hinnatuna ilmnesid programmdokumentides sedastatu ja praktika vahel erisused enim nelja valdkonna puhul, milleks olid disain, muuseumid, rahvakultuur
ja arhitektuur – nendes valdkondades ilmnesid erisused poolte või enamate dilemmade puhul.
- Kõige vähem ilmnes praktika ja poliitikadokumentide lahknevusi etenduskunstide valdkonnas. Selle üheks peamiseks põhjuseks võib pidada antud valdkonna tugevaid eeskosteorganisatsioone, mis on hoidnud valdkonna sisemiselt dialoogilise ning võimaldanud poliitikate ning praktikate ühtlustamist.
- Valdkondade analüüs näitas ka seda, et erinevate temaatikate lõikes võivad ühtmoodi käituda ning sarnaseid probleeme omada muidu nn ärilis(ema)tel alustel toimivad (nagu nt disain, arhitektuur) ja teisalt jällegi kaunite kunstide valdkonda liigitatavad kultuurivaldkonnad (nagu nt kujutav kunst, etenduskunstid jne). See peegeldab valdkondade mitmetahulisust ning nn traditsiooniliste liigitamisaluste lihtsustatust.
Rein Lang: Praegune stipisüsteem on jabur
Kultuuriminister Rein Lang, mida tähendab loomemajandus, mis on selle tulevikuootus?
Loomemajandus on tegelikult sama vana kui kultuur ise. Riiklikud kultuuriinstitutsioonid ja sealsed töökohad loojatele on üsna hiljutine nähtus. Looja ei saa majandusele vastanduda.
Ta on osa ühiskonna majandusmudelist, tahab ta seda või mitte.
Loomemajandus kitsamas tähenduses on majandussektor, kus loovus ja loojad loovad oma tegevusega töökohti – filmi autorid loovad sadu töökohti tehnikutele, lavastajad ja näitlejad valgustajatele, butafooridele ja paljudele teistele.
Need on head ja huvitavad töökohad. Minu arvates ka paremad, kui konveieril panna kokku kolm-neli aastat vastu pidavaid autosid.
Eesti loomemajandussektor on meie kõige kiiremini arenev majandusharu ja loodame, et see trend jätkub.
Miks (ja kas) loovisikuid karistatakse: kui saad stipi koos haigekassaga, ei tohi mujalt teenida, võetakse maha. Kas see on kunstnike-kirjanike puhul õigustatud? Nad teenivad ju ka väikeste tööde eest üsna vähe, vähem, kui maksudena lõpuks kaotavad ...
Sellest küsimusest ei saa ma aru. Stipendiumidelt ei maksta ju sotsiaalmaksu!
Seega ei saa sellega kaasas käia ka sotsiaalseid garantiisid. Küll peaksid need aga olema, kui inimene teenib aastas mingi kokkulepitud miinimumi, millelt on sotsiaalmaks makstud.
Seda sõltumata sellest, kas väljamakseid on tehtud üks või 12 korda aastas.
Ma väga loodan, et meil õnnestub eeloleval aastal ka rahandusametnikke veenda, et ravi- ja sotsiaalkindlustussüsteem vajab väiksemat sorti kohandamist uue majandusega.
Täpsustan: mõtlen noid loomeliitude sotsiaalstippe (“loominguline toetus”), kust inimene ka haigekassakaarti ja väikse kindlustunde saab.
See praegune süsteem on üsna jabur ja muutub loodetavasti aasta esimesel poolel. Meie oleme oma eelnõu juba “ringile” saatnud.
Sotsiaalministeerium lubas oma osa ka kiiresti ära teha.
Mis on Eesti kultuuripoliitika lähituleviku olulisimad suunad-mõtted, s.t mis hakkab juhtuma-toimuma-sündima? Kas riiklikul kultuuril on eraldi oma, “pidulik”, laulupeolik, selline oma rahastuse ja oma olemisega, oma mõtlemisega sektor (mõtlen just ametlikku, riiklikku kultuuri...)?
Kultuuriministeerium püüab kohelda kõiki loojaid võrdselt, sõltumata organisatsioonide omandivormist.
Laulupeoliikumine on mitte riiklik, vaid üldrahvalik. Riik oma asutustega sinna ei sekku. Küll aga rahastab, ja minu arvates üsna õiglases määras.
“Eesti kultuuripoliitika 2020” peab alanud aastal jõudma
parlamentaarse debati staadiumisse.
Natuke kurb on, et valdkondade enda panus selle dokumendi loomisse on seni olnud üsna vilets.
Ollakse kinni vanades mõttestampides. Loodetavasti see ka muutub koos protsessi arenemisega.
