VAATA, millist leivatööd on Maalehe toimetusepere liikmed oma elus teinud

Hekipügaja, tõstukijuht, arst, pagar, arveametnik, valveelektrik, muuseumidirektor, konservitehase purgitõstja ... Kõiki neid ameteid on mingil ajal pidanud inimesed, kes praegu igal nädalal Maalehte teevad.

Aivar Viidik

peatoimetaja

- Mu põhjalikum haridus- ja töömehetee algas sellega, et sõjaväest tulles ma pedasse sisse ei saanud. Läksin tööle ehitusele ja järgmisel aastal astusin toonasesse TEMTi õppima ehitust ja arhitektuuri. Kahjuks jäi see kool aja ja elu pöördumise tõttu lõpetamata, aga tööriistu oskan peos hoida siiani ning enamiku koduste projekteerimis- ja ehitustöödega olen ise hakkama saanud. Nälga ma selle ameti peal igatahes ei jääks.

Sulev Oll

vanemtoimetaja

- Oma isakodus Aseris elades töötasin suvevaheaegadel kohaliku keraamikatehase kommunaalosakonnas hekipügaja ning muruniitjana. Armastus korralikult niidetud muru vastu püsib mul tänaseni – olen KÜ Meremänni, kus ka minu korter, poolkoosseisuline muruniidumees. Kääre pruugin aga praegu põhiliselt toimetajatöös.

Jürgen Rooste

toimetaja

- Minu päädimine Maalehte oli paratamatu. Juba kaheksa aastat olin ma põllumajandusajakirjanik: toimetasin Sirbis. Olin eri aegadel ühiskonnateemade, kirjanduse, interneti- ja ka tegevtoimetaja. Samal ajal rügasin mitmes koolis ja hiljem ka mõnes ülikoolis. Aga praegu ma õpetada ei tihka, pean enne ise õppima. Loll olen alles.

Alo Lõhmus

ajakirjanik

- Olen olnud ainult ajakirjanik, algusest peale, varsti juba kakskümmend aastat. See amet on oma helgemail päevil, mida aeg-ajalt endiselt ette tuleb, kindlasti rohkem kui leivatöö. See on üks pikk ja põhjalik kool, kus tunde annavad inimesed, kellega mul muus ametis lootust kohtuda ei oleks. Siiski mõtlen vahel, et peaks viimaks ära otsustama, kelleks saada: 40. sünnipäev pole enam mägede taga.

Bianca Mikovitš

ajakirjanik

- Head töökohad on minu jaoks sellised, kus saab suhelda inimestega. Siiski töötasin üsna pikalt Hiiumaal leivatehases, kust jäi pikaks ajaks külge vastumeelsus soojade pagaritoodete vastu. Mõnda aega keetsin kohvi ja müüsin hamburgereid parvlaeval Ahelaid, kus õppisin tormiga kukkuvaid pudeleid püüdma. Lisaks olen pakkinud mähkmeid, sorteerinud kartuleid ja teinud mõnda muudki. Kõige meeldejäävam oli aeg, mil töötasin kirikus ning sinna loodan kord ringiga ka tagasi jõuda.

Erika Klaats

vanemtoimetaja

- Kümme aastat oma elust olen õpetajana leiba teeninud. See omapärane aeg lõppes siis, kui tekkis kahtlus, kas tõesti elus polegi teisi ülesandeid.

Rein Raudvere

ajakirjanik

- Minu esimene sissekanne tööraamatus on Tartu Ehitusmaterjalide Tehase klaasitsehh. III kategooria transporditöölisena sõitsin akumulaator­tõstukiga kuuma klaasiliini ja lao vahet, vedasin igasugu pudeleid. Leiba ses ametis jätkus mulle keskkooli lõpetamise järel 1974. a
sügisel kuu aega, kuni kroonu mind ära võttis. Paari nädala eest pilti tegema minnes selgus, et klaasitsehh on ammuilma maamunalt kadunud. Lammutatud. Selle asemele püsti pandud metallangaaris Tartus Teguri tänavas toimetab nüüd puu- ja köögiviljade hulgimüügifirma. Muid töökohti mul enne kirjatsuraks saamist polegi olnud.

Mati Soomre

“Naeri” toimetaja

- Poisikesest peast olin ühe suve käskjalg. Poisist peast olin kaks suve kivikatuse panijate abitööline. Mehest peast olen olnud valveelektrik, elektriinsener, mullatööline, siiditrükkija, tõlkija, keeletoimetaja ja toimetaja. Üheksa ametit küll, aga näljas ei ole. Ja pirni panna ei pelga.

Peeter Ernits

peatoimetaja asetäitja

- Kuigi olen lapsepõlvest peale kirjutanud – olnud Sädeme ja Noorte Hääle püsiautor –, sai minust elukutseline leheneeger üsna hilja. Tartu Ülikoolis õppides töötasin geneetikalaboris. Lõpetamisel taheti suunata Viljandi seavabriku labori juhatajaks. Rektor Arnold Koobi imestuseks läksin hoopis loomaaeda sealsete elukate käitumist uurima.

Pärast olin pikalt Eesti Loodusmuuseumis zooloogia osakonna juhataja ja direktor. Viisteist aastat tagasi panin viimaks lahkumisavalduse lauale – minust sai ajakirja Luup peatoimetaja, elukutseline ajakirjanik.

Tiina Reinart

peatoimetaja asetäitja

- Tudengina olin suunatud hooajatööle konservitehasesse. Purkide autoklaavi panijaks ja sealt välja tõstjaks. Kuumalt lõhkenud Toome salati purkide imal aur on siiani ninas. Tööliskarjääri lõpetas tehasest pihta pandud viinamarjade intensiivne lahtistav toime ning napp pääsemine paigutamisest vangla tüüpi nakkushaiglasse.

Heli Raamets

ajakirjanik

- Kirjutan Maalehes tihti toidust, olgu siis selle tootmisest põllul ja laudas või saagi töötlemisest. Ka mu eelmised töökohad on nende teemadega seotud. Pärast ülikooli lõpetamist töötasin Salvestis marketingijuhina. Kui loodi PRIA, läksin sinna põllumajandustoetuste info jagamise poolt üles ehitama. Pea seitsme seal töötatud aasta jooksul kandsin mitmeid ametinimetusi, alates pressiesindajast ning lõpetades teabe- ja arendusosakonna juhatajaga.

Silja Lättemäe

ajakirjanik

- Töötasin 1970. aastatel raamatukoguhoidjana Tartu Riikliku Ülikooli teaduslikus raamatukogus. See asus Toomemäel kunagise toom­kiriku kooriosas, sealsamas kõrval varemed. Mõnus Toomemäe fluidum, võimas toomkirik, vanaaegsed kägisevad liftid ja tore seltskond on siiani meeles.

Heiki Raudla

Maamajanduse vastutav toimetaja

- Ameteid on olnud elu jooksul mitu, üks toob ajas ringiga tagasi praeguse Maalehe toimetuse kõrvale Tallinna kesklinnas, Jõe tänavale. Aega, kui tegevust alustas mobiilioperaator Q-GSM, mis paistis silma sellega, et pakkus järelmaksuga enneolematult odavaid Motorola telefone. Nii said igatsetud mobiiltelefoni omanikuks ka sajad sellised, kes polnud varem seda riistapuud käes hoidnudki.

Olin üks õnnelikest, kes sai värskeid Motorola omanikke nende uue ajajärgu esimestel sammudel aidata. Kord tuli teenindussaali härra, kes võttis oma diplomaadikohvrist lillast sametkotikesest paadikujulise Motorola välja ja teatas, et proua üritab talle helistada, kuid satub hoopis mingi võõra naise otsa, kes kordab pidevalt ühte ja sama. Võtnud telefoni enda kätte, nägin, et see on välja lülitatud. “Miks?” küsisin. “No sellepärast, et akut kokku hoida,” vastas värske telefoniomanik.

Lii Sammler

toimetaja

- Kõige rohkem olen olnud toimetaja: näiteks kooli seinalehes ja Türi Rahvalehes. 20 aastat olin toimetaja oma talu laudas. Aga viis aastat üritasin selle kõrvalt ka põhikooli lastele ajalugu õpetada. Loodan, et neil on ajaloost meeles vähemalt see, millal oli Jüriöö ülestõus ning mitu naist oli Henry VIII-ndal.

Ilmar Palli

ajakirjanik

- Instituudist hangitud raamatukoguhoidjaamet kestis mul kümmekond aastat, suurendades tänu raamatute lähedalolule mu lugemust õige mitu prisket protsenti. Ning andes paraja lähteasendi ajakirjanikuametile, mida nüüd on saanud pidada juba pisut piinlikult palju aastaid.

Kaja Kurg

Maakodu toimetaja

- Aiatoimetaja (viimased 16 aastat), metsatoimetaja (veidi varem), põllumajandusajakirjanik (veel varem) – kogu elu olengi aina toimetanud ja kirjutanud. Amet on olnud üks, väljaanded erinevad. Ah jaa – suviti olen ka aiatööline. Oma koduaias. See on üks meeldivamaid ameteid üldse.

Kristel Kirss

Maakodu tegevtoimetaja

- Enne ajakirjanikuks saamist töötasin Pirita lastepäevakodus kasvatajana. Minu kasvandikud peaks olema nüüd juba 22−23aastased, mõned neist töötavad isegi lasteaias. Võimalik, et ma õpetaks praegugi veel lapsi, kui lapsepõlvesõbranna Mari, kes nüüd on Maalehe kujundaja, ei oleks mulle vihjanud, et Rahva Hääles vajatakse ajakirjanikke. “Sa armastad kirjutada − äkki pakud ennast?!” Kartsin küll, aga läksin vestlusele ning pärast proovitööd hakkasingi ajalehes tööle.

Meeli Müüripeal

Maakodu peatoimetaja

- Armastan lugeda, keskkooli ja ülikooli vahele jäänud aasta töötasin Kunda raamatukogus. Ehk seepärast tarime ka Maakodu toimetusega kolides alati kaasa oma raamatukogu – ei usu, et kõik vajalik on internetis olemas. Kõige erilisem töö, mida sai kooliõpilasena pool päeva palga eest tehtud, oli aga hoopis lipu lehvitamine kolhoosi kartulipõllule lehemädaniku vastu mürki pritsivale lennukile. Sellist asja ei näe Eestis õnneks enam ammu.

Jaan Mettik

Maakodu toimetaja

- Minu iseäralikumate palgaliste töökogemuse hulka kuuluvad kanapüüdmine Šotimaal ja pastinaagivõtt Soomes. Põhiline ajakirjanduskõrvane tegevus on olnud aga kärneriks käimine, ning seda on tulnud teha nii Eestis, Rootsis kui Šotimaal.

Viio Aitsam

Metsalehe toimetaja

- Kasvataja kutsekoolis. Fotograaf teenindus­kombi­naadis. Arve­ametnik tarbijate koopera­tiivis.

Aive Sarjas

Maaleht.ee toimetaja

- Tööinimese elu alustasin koristajana, keskkooli päevil. Ülikoolist sain arstidiplomi. Mõni aasta hiljem teisest ülikoolist sotsiaaltöötaja oma. Nüüd töötan ajakirjanikuna. Kõigis neis ameteis olen püüdnud inimesi aidata, igaühes omal moel.

Triinu Laan

Maaleht.ee vastutav toimetaja

- Kooliajal sattusin maleva asemel Olustverre arheoloogilistele väljakaevamistele. Pärast seda olin igal suvel käsipidi mullas aardeid otsimas. Mullahunnikutest, mida läbi töötasin, saaks kindlasti väikese kõrgendiku kokku. Ülikooli lõpetamise järel läksin raamatukokku, sealt energiaametisse ning majandusministeeriumi. Ühel heal päeval sattusin aga olema keset elektroonilist ajakirjandust, mis röövis mu südame kindlamini kui miski muu.

Kadrin Linna

Targu Talita toimetaja

- Sünnist saati kasvasin aianduse keskel, õppisin agronoomiks ja pidasin seda ametit 27 aastat, enne kui 1992. aastal ajakirjanduspõllule üle läksin.

Jana Rand

Targu Talita vastutav toimetaja

- Ma pole peale ajakirjanikutöö suurt muud teinudki. Siiski töötasin pärast ajakirjanikudiplomi saamist telerežissöörina ETV ühiskonnaelu saadete toimetuses. See oli väga tore ja huvitav aeg, mis andis meeskonnatöö kogemuse ja oskuse rääkida lugu piltide abil.

Igor Mang

astroloog

- 1969.–1975. aastani töötasin elektrik-valgustajana draamateatris ja Estonias. Sulev Nõmmiku lavastatud “Poissmeestega” käisime läbi kõik maakultuurimajad. Teist korda käisin need läbi aastaid hiljem, juba vaimuvalgustaja-astroloogina. Üks amet on mul veel: olen väljaõppinud mesinik.

Merike Arbet

ajakirjade kujundaja

- Kunagi pani ema mind mustavalgekirjude vasikate laike üles joonistama. Igale vasikale täideti perfokaart, millele oli trükitud kaks vasika kontuuri. Sinna kontuuri sisse tuli siis vasika laigud joonistada. Oma lapsearuga ei mõistnudki, kas ema andis mulle sellise ülesande seepärast, et seda oli tõesti vaja teha, või siis selleks, et ma tal jalus ei töllerdaks. Ega ma selle üle väga ei juurelnud ka. Igatahes mulle endale näis see väga tähtsa tööna. Päris palka vist ei saanud – aga rõõm oli suur.

Piret Väljataga

kujundaja

- Töötasin 80ndate lõpus toidupoe vorstiletis müüjana. Valikus olid Lemmikvorst, Lastevorst ja Juustuvorst, samuti maksavorstirõngas ja muidugi viinerid. Kõige keerulisem oli lõigata õige kogus. Palka ei saanud, aga kogusin kooliõpilasele vajalikke ÜKT tunde. Eriti uhke oli oma kooli õpetajaid teenindada.

Mari Peterson

kujundaja

- Kui mind aastal 1987 Koeru sovhoosi suunati, selgus, et sekretäri seal parajasti tarvis pole. Esimese kuu veetsin söökla juhatajale puhkust andes, siis lõin aega surnuks peainseneri sekretäri mängides, ainsaks kohustuseks katlamaja ekspluatatsioonijuhendi ümbertrükkimine. Õnneks aeti kontorirahvas sügisel ­põllule. Ühel õhtul koputasid mu uksele Vao osakonna juhataja ja traktorist, mõlemad üksjagu purjakil. Jutt oli konkreetne. Mehed olla viina võttes arutanud, et ega mul ju kontoris niikuinii midagi teha ei ole, aga nemad olla vaadanud, et tööd ma ei karda, tulgu ma põllubrigadiriks. Kostsin vastu, et kui osakonnajuhataja seda juttu hommikul veel mäletab ja direktoriga räägib, siis mina olen nõus.

Nii ma siis kantseldasin saagikoristushooajal vaimse puudega naisi, kes lähikonna hooldekodust odavaks tööjõuks toodi, talve saabudes kirjutasin igal hommikul traktoristidele välja töökäsud ja käisin kord nädalas kartulikuhjasid kraadimas. Iga ilmaga...

Jüri Aarma

ajakirjanik

- Eelmise aastatuhande lõpu poole, täpsemalt 1968. aasta suvel töötasin Pärnu kalakombinaadis transporttöölisena. Vedasin elektrikäruga konservikaste. Vastavaid pabereid mul ei olnud, aga oskused omast arust küll. Kui käru käima ei läinud, tuli kaste endal tarida. Tuttavad kalatädid sokutasid mulle konserve ka koju kaasa. Karbid tuli enne pääslat vastu maad mõlki visata, siis ei huvitanud see praak enam kedagi. Töölisklass elas toona üldse paremini.

Heiki Maiberg

kujundaja

- Olen elus pidanud kassamehaaniku ametit − Tallinnas kodumasinate remonditehases. Väljaõpe toimus Rjazanis. Õpetajaks oli vanem meesterahvas, keda kõik kutsusid Jegorõtšiks. Minu eelkäijad olid eestlaste maine nii kõrgeks ajanud, et kui Jegorõtš kuulis mind Eestist olevat, saatis mu klassist minema. Ütles: “Eestlastel pole siin midagi teha, tule kursuse lõpus tagasi ja tee eksam ära.” Kuna õpe kestis kolm kuud (ja seda südasuvel), siis pole ma elu sees nii pruun olnud kui selle kursuse lõpus.

Valdek Alber

kunstnik

- Enne teenisin leiba ASi Maaleht ridades. Sealt saadud kogemused on kasuks ka praegusel tööpostil ASis Eesti Ajalehed. Ei ole häid ega halvemaid töid, on vaid hetk, mil näha, mida sõid.

Sven Arbet

fotograaf

- Olin 15 või 16, kui tahtsime naabripoisiga koos tõsist raha teenida. Olime kuulnud ulmesummadest, mida kastivabriku mehed teenida suudavad. Ühel hommikul võtsime südame rindu ja läksime kastivabriku kontoorasse pealiku jutule. Tegime talle selgeks, et tööõpetus koolis viis ja haamerdamine jummala selge.

Tema siis vaatas meile otsa ja andis mõista, et oleme tööle võetud. Järgmisel hommikul varakult pidime kohal olema. Olimegi. Nädal aega pidasime vastu. Näpud valutasid ja jõle tüütuks muutus ka see päevast päeva toksimine. Kokkuvõtteks ulmesummat ei teeninud, küll aga kuusteist rubla, mis kattis täielikult Riia linna külastamise kulud.

Raivo Tasso

autojuht

- Enne Maalehe autojuhina tööle asumist olen kokku paarkümmend aastat olnud fotograaf ajalehtedes Eesti Maa ja Maaleht.

Võrreldes fotograafi- ja autojuhiametit, võiks öelda: esimeses mõtled, et välja tuleks, teises, et sisse ei tuleks.

Ene Leivak

keeletoimetaja

- Minu tööelu on olnud üsna üheülbaline (heas mõttes). Enne praegust ametit olen aasta töötanud raamatukoguhoidjana, seejärel aastakese Õhtulehes tehnilise sekretärina ja hiljem korrektorina ning nüüdseks juba üle 18 aasta olnud “keeletöötaja” Maalehes.

Merike Järvlepp

korrektor

- Minu tööinimesetee algus ulatub aega, kui kõik trükised pandi kokku tinaridadest ja -tähtedest. Töövahendiks oli 2 m kõrgune ladumismasin, ametinimi – masinalladuja. Praeguseks on amet kadunud ja töövahendid trükimuuseumi eksponaadid.