Nõuanne pakasepäevadeks: kuidas vältida jäätunud toru
Eriti aktuaalseks muutub see ilmamuutuste ajal, kui külmalaine järel õhutemperatuur tõuseb - torustiku pinnale kondenseerunud vesi põhjustab temperatuuri tõustes toru ja selles oleva vee jahtumist. Samal põhjusel võib ka sulaperioodil maapinna külmumispiir veelgi sügavamale maapõue pugeda. Kuidas vältida veetorustike külmumist?
Torustiku külmumise eest kaitsvate meetmete otsimisel on määravateks teguriteks nii ilmastikutingimused kui ka pinnase omadused.
Ehitusnormid näevad ette, et veetorustikud tuleb paigaldada allapoole maapinna külmumispiiri. Reeglina on see 1,6-1,9 m. Täpsemalt sõltub see sügavus pinnasest. Liiva-, kruusa- ja jämeda moreenpinnase korral on külmuva pinnase ehk keltsa piir sügavamal kui savi ja mustmulla puhul. Selle põhjuseks on jämedama pinnase suurem soojusjuhtivus ja väiksem soojuse akumulatsioon. Maapinna lähedale paigaldatud torustike külmumisoht on jämeda pinnase korral suurem kui palju niiskema savipinnase korral.
Välistorustike puhul on soovitav meelde jätta, et maapind külmub sügavamalt rohkem seal, kust talvel on lumi pealt ära lükatud või kinni sõidetud-tallatud. Sellistes kohtade on eriti oluline torustike õige rajamissügavus.
Kindel küttekaabel
Klassikaliseks veetoru külmumise kohaks on veetoru maja sisend. Kui õuealas paigaldatakse torud üldjuhul nõutud sügavusele, siis veetorusisend tuleb tihti majja sisse ainult 50-70 cm sügavuselt. Seal tekibki külmasild ja vesi torus külmub.
Sellise vea parandamiseks on kõige lihtsam variant kasutada küttekaablit. Kasutada võib nii toru pinnapealse kinnitusega kaablit kui ka toru sisse pandavat. Kaabli paigaldusel tuleb lähtuda kaabli tootja poolt ett e antud nõuetest.
Elektrienergia kokkuhoiu mõttes on otstarbekas kasutada n-ö isereguleeruvat kaablit, millel küte lülitub sisse automaatselt külmumispiiri lähedasel temperatuuril. Kuid võib ka kasutada küttekaabli sissevälja lülitamiseks elektroonilist termostaati koos anduriga.
Vali õige soojustus
Teine võimalus on kasutada torustiku täiendavat soojustamist. Selleks tuleb kasutada õigeid, pinnasesse paigaldamiseks ettenähtud materjale, mis ei märgu ega ime endasse niiskust. Valede materjalide kasutamine ainult suurendab külmumisohtu.
Savi-, muda- ja peenmoreenpinnasesse keltsa tsooni ehitatud torustike isolatsiooniks kasutatakse horisontaalset isolatsiooni - toru peale asetatakse plaat-isolatsioonimaterjal.
Mittekülmuva liiva-, kruusa- ja jämeda moreenpinnase korral on otstarbekas kasutada kumerat, torude seinu katvat U-kujulist tarindit, mis võimaldab efektiivselt torudest eralduvat soojust kasutada.
Üheks lihtsaks abinõuks veetorude külmumise vastu on ka vee nirisema jätmine. Veetorustikes oleva vee soojus on ca +5 kraadi C. Kui vesi liigub torudes, siis see ei külmu. Kuid see on äärmuslik abinõu ja tuleks kasutada siiski mõistlikkuse piires.
Veetoru külmumine on eriti halb metallist toru puhul - vesi külmudes paisub ja surub toru lõhki. Plasttoru on elastsem ja reeglina külmumine toru lõhki külmumist ei põhjusta. Küll on aga külmumisele tundlikumad plastiktorude jätkumuhvid, põlved ja muud ühenduselemendid. Kui veetoru on siiski külmunud, saab torusid soojendada erinevate meetoditega.
Metalltorude puhul kasutatakse külmunud toru ülessoojendamiseks kõige sagedamini madalpinge vooluallikat (kuni 42 V). Elektriga soojendatakse toru metallseina ja selle käigus sulab ka torus külmunud vesi. Elektrivooluga lahtisulatamisel tuleb tähelepanu pöörata elektriohutusnõuetele ning vältida elektrisüsteemi rikkumist suurte voolude tagajärjel. Kindlasti võiks sellise töö tellida elektriala spetsialistilt.
Metalltorusid saab soojendada veel võimsama kuumaõhupuhuri või leeklambiga.
Kuna selliste tööde käigus on tihti hooletusest süüdatud ka hoone puitkonstruktsioon või seinte-põrandate saepuru soojustus, tuleb olla selliste töödega väga ettevaatlik ja jälgida kõiki tuleohutusnõudeid. Kindlasti ei tohiks ruumis sees külmunud toru soojendada lahtise leegiga.
Plastmasstorus külmunud vett on võimalik üles sulatada näiteks kuuma aurugeneraatoriga või ka sooja vett torule valades. Kuuma vett torule valades tuleb arvestada, et seda mitte piisavalt peale valades võib ka kuum vesi aja möödudes ise külmuma hakata.
Kasutatakse ka varianti, kus lükatakse veetoru jätkust sisse kuumavee survepesuri voolik. Kindlasti peab sel juhul vooliku enne torusse lükkamist desinfitseerima, et joogivee torustikku ei pääseks mikroobid ja bakterid. Mingil juhul ei tohi plastikust torusid soojendada leeklambiga - nii võib toru ära sulatada!
Kutsu appi spetsialist
Kindlasti tuleks enne suurte külmade saabumist üle vaadata mitteeluruumis asuv veemõõdusõlm ja see vajadusel täiendavalt soojustada. Kõige lihtsam on külmade ilmade saabudes panna veemõõdusõlme soojapuhur. Madal õhutemperatuur ohustab veearvesti tööd - see võib samamoodi puruks külmuda kui metallist veetoru. Lihtsam on arvestit soojas hoida kui hiljem väljavahetamisega kaasnevaid kulusid kanda.
