Jaan Elken: häbenesin oma Siberi päritolu
Teie uus näitus viitab korraga tuntud maasikavälu-laulule, aga ehk ka filmile “Maasikavälu”, tegelete mineviku ja mäluga. Mida te säält otsite? Ja miks just biitlid?
Näitusel on suureformaadiliste maalide ja videotöö kõrval eksponeeritud kolm minu isa tehtud fotot 1950ndate keskpaigast Siberis, ühel ukerdan ema kõrval ka mina, nimelt sündisin ma Krasnojarski krais, Jenissei jõe kallastel, küüditatud vanemate lapsena.
Maalikunst on tugevatest tunnetest põrkuv ja meeleolusid ära kasutav kunst. Tolleaegne ebaõiglus, eepiliselt karged maastikuelamused ja laastav tühjusetunne andsid kokku kokteili, mille pinnalt suutsin intensiivse soorituse teha – temaatiliselt haagitud maaliseeria vaoshoidmiseks on vaja sidusteemat, leitmotiivi. Mis sind tööle asudes ikka ja jälle rööbastel hoiab.
Minu jaoks on enda perekonna loo kasutamine loomingu aluspõhjana nii autentse palangu taaselustamine kui samaaegselt ka teraapia.
Hullutav ja psühhedeelne laul “Strawberry Fields Forever” on pisarakiskuja, kromaatiline helikeel ja barokne orkestratsioon viisid mind juba 60ndatel, teismelisena nostalgialainele.
Omas ajas novaatorliku loo sound on praeguseks märgatavalt devalveerunud – mahakeeratud võimu korral oleks nagu tegu matuseks mängiva päästearmee orkestriga. Samas, teksti ambivalentsus ja metafooriküllus on jätkuvalt paeluv.
Mida te oma sünni-päritolupaikadest mäletate ja teate?
Vene föderatsioon sünnimaana oli kummalisel kombel just nõukogude ajal piinlikkust põhjustav, häbenesin seda, kui näiteks koolis kodulootunnis oma elulugu pidin etlema – klassikaaslaste naer teatud kohas oli garanteeritud.
Jaan Elken.
“Strawberry Fields Forever”.
- Näitusel on suuremõõtmelised (sise)maastikumaalid, üks video ja perekonnafotod.