Juhani Salokannel: estofiil on alati sinisilmne

Juhani Salokannel on aastaid vedanud Eesti−Soome kultuurisuhteid, tõlkinud soome keelde Tammsaaret ja Krossi. Nüüd pani ta Tuglase Seltsi vedamise ameti maha ning võib südamerahuga eestlasi ja soomlasi võrrelda.

Tuglase Seltsiga tõmbasite joone alla ühele pikale perioodile. On teil tunne, et kõik on heades kätes ja saab rahulikult pensionile minna?

On-on. See puudutab mu järeltulijat, Jaana Vasamat, kes tuli Tallinnast Soome Instituudist. Tuglase Seltsis läheb asi kindlasti hästi. Jaanal on kogemusi organisatsiooni juhtimisest vast enam kui minul. Lobby-tööd oskab ta teha. Tuglase Seltsi ja kõiki Eesti−Soome sõprusseltse ähvardas sügisel suurem rahakärpimine riigieelarves. Meil õnnestus Jaanaga koos neid asju kaitsta.

Kas uut soome estofiilide põlvkonda ka näha on?

Ikka on. Tuglase Selts on enamasti keskealiste organisatsioon, see on selge. Üldse, seltsitegevus on Soomes rohkem täiskasvanute rida. Noortel on omad kanalid. Aga tõesti, Tuglase Seltsi raamatukogu kasutavad üliõpilased, sündmustel käib noori. Lisaks on noortel eesti rokkmuusikasõpradel oma ühendus.

Aga siin on põlvkondade vahe. Traditsioonilisemad, vanemad Eesti sõbrad kuuluvad Tuglase Seltsi, millel on palju haruseltse üle maa, ja lisaks on Soome Eesti Ühenduste Liit (SVYL), millel palju liikmeid.

Noored aga käivad ise otse Viljandi Folgil või Rabarockil, ilma mingi organisatsioonita. See on aja märk. Peaasi et huvi on. Ja noortel kunstnikel-kirjanikel on otsesed sõprussuhted.

Võib siis öelda vist, et Eesti−Soome suhted on normaliseerunud, oleme nagu vana hea abielupaar? Suuremat kirge pole, aga soojust küll...

Lugesin just värskest “Soome Kirjanduse Seltsi ajaloost” põnevat seika, et üks suurem probleem oli see, et kui Soomes olid venestamislained, 1890ndatel ja uuesti XX sajandi alguses. Siis tsaaririik kasutas Soomes eestlastest nuhke ja koputajaid. See mõjus eestlaste mainele halvasti. Mina toda fakti enne ei teadnud.

Muidu on soomlaste suhe Eestisse olnud ikka pooldav, isegi romantiline. Eriti nondel üliõpilastel, kes hõimuaadetest aetuna käisid 1930ndail Eestis.

Eestlased on praegu väga poliitilised, oma valitsusest tüdinud.

See on meil praegu sarnane, Eesti meedias on olnud palju diskuteerimist. Valitsejad ja ärimehed on inimestest võõrandunud. Soomes ilmneb vastuseis populistliku protestina, Eestis intellektuaalse aruteluna. Mulle on Eesti tee sümpaatsem, teil on olnud lehtedes palju vihasem arutelu.

Soomlased on teise taustaga, me oleme kogu aeg uskunud Põhjamaa heaoluriiki, mida teil ei ole. Meil on ka luteri kirik, Soome on kõige luterlikum maa maailmas, meil olid oma pastorid. Kui usud luteri kirikusse, pead uskuma ka astmelisse tulumaksu, et rikkad inimesed võtavad enda kanda suurema osa. Soomlase vaatepunktis on see normaalne.

Teie, eestlased, olete mitmes mõttes teistsugused. Meil on nii palju sarnast: rahvuslik ärkamine, väike riik Euroopa serval, väike keel ja rahvas... Me oleme näinud ka seda, kuidas Eesti oma täiesti teistsuguse poliitikaga lööb läbi ja areneb, kuidas Eestis ehitatakse, Tallinnas kerkib pilvelõhkujaid. Ehitamine on väga hea asi! Eesti kapitalismil on ka tulemusi.

Humanistina tahan tõlgendada seda nii: teie hing on julgem, riskialtim, meie oleme jäänud kinni oma heaoluühiskonda, meil on traditsiooni paine suurem... Võib ju mõelda, et Soome estofiil on alati veidi sinisilmne.

Teil on kirjandus kuidagi palju tähtsam, aga teisalt on see väljasuremine ja eesti keele kadumine ka just Eesti jutt, meie Soomes ei räägi sellest iga päev.