Paks valge mees võidab
Kulinaarne mässamine
Aga teadmus ja kogemus on rahvusringhäälingul ikka veel kõige suurem, nii et nende valik, tunnetus ja haare on hoopis teised. Kas ja kes üldse julgeks näidata suši- ja elufilosoofiafilmi “Jiro unistab sushi’st” (USA, 2011). Tõsi, toidutegemine on meil populaarsem kui miski muu, see on vist Eesti uue kesk- ja kõrgema keskklassi staatusenäitaja: pidev kulinaarne mässamine.
Söömine ja kõrge kokakunst muidugi õilistavad, aga nädalavahetuste kokasaated ja tõsielusarjad superkokkade heitlustest/kodurestoranidest on juba veidi tüütud, kuigi ikka leiab säält inspireerivaid pärleid ka. Aga siiski on mul tunne, et see kokaraamatute ja -saadete menu pole mitte ainult hää toidu edukäigu, vaid ka teatava moelaine ning teisalt erilise eskapismi tõttu nii.
Ikka aitab see eestlasel end argisest jamast välja mõelda, tõsta end kõrgemale meie elu üldisest sopast ja iseenda murede mudast. Mis teha: kui Eesti riik pakub omalt poolt vaid sääraseid hallikaid lahendusi, kus värvide eest peab igaüks ise, hambad ristis, võitlema, siis ajab ju kas jooma või sööma.
Ja parem siis juba sööma. Joomadokumentaalidest tuleb meelde Sulev Keeduse “Joonatan Austraaliast”, mis kriipab koledate tööriistadega kuradi sügavalt.
Aga tavaliselt, kui inimesed püüavad iseendast suuremad (paremad) olla, hakkavad hääd asjad juhtuma. Näiteks Serbia filmirežissöör Mladen Matičević taipas, et “erinevalt filmidest, mille tegemisest ta unistab, ei ole tema elus midagi kangelaslikku. Ta vaevleb masenduses, kuni näeb ühel päeval teleris Rotterdami maratoni otseülekannet. Mladen otsustab oma elu muuta. Hoolimata vanusest ja 118kilosest kehakaalust hakkab ta treenima – eesmärgiks joosta 2006. aasta kevadel Belgradis toimuval täismaratonil.
See on paksu ja lohaka keskealise mehe lugu. Ta õhkab poes takkajärele limonaadide ja krõpsude poole – filmi alguses on hetk, kus ta 750 meetrit jooksnuna peaaegu otsad annab. Filmi lõpus lõpetab ta Belgradi maratoni, küll viimasena ja hambad ristis, aga saab võistluste patroonilt Carl Lewiselt kõige visama jooksja auhinna.
Umbes kolm korda udjavad tast sel viimasel katsumusel mööda Kenya imejooksjad – kuigi imestada pole sääl midagi: nende elu on selline, et nad peavad jooksma, et kooli jõuda, et tööle jõuda, et ellu jääda...
Paks valge mees võib jäädagi paksuks valgeks meheks, kui ei tule just sõda või muud suuremat õnnetust (millest Serbia ju üldse kaugel pole) ja sellisena on Mladen Matičevići pingutused vahepääl ka veidi koomilised, eriti kui sõbrad tögavad. Aga oluline on see, et filmi lõpuks, kogu selle koomika ja väsimuse juures, tunneme ka meie, ülejäänud paksud valged mehed, väikest lunastuselootust.
Mõõdukus eelkõige
Teisalt ei tasu unustada tänapäeva ühe parima ühiskonnakriitiku Mihkel Kunnuse hoiatust: anaeroobne treening toodab palju endorfiine, trenni lõppedes oled sa joovastunud ning empaatiavõime on madal.
Just seepärast on meie tipp-poliitikute jooksuharrastus veidi kahtlane: hää, et inimesed liigutavad, ei ole lodevad ja omadega läbi. Teisalt ei saa sellest teha kultust, viisi, kuidas teisi madaldada, ülevalt alla vaadata. Paksud lodevad valged mehed tulevad ja maksavad kunagi kätte!
