Mehed on mökud?
Noored “vihased” naised Maarja Kangro, Elo Viiding ja Tiina Laanem on uutes jutukogudes võtnud sihikule mehe ja naise Eestis. Tahtsite ajastuomast ja elulähedast proosat? Siin see on!
Kusjuures mehi-naisi, nende suhteid kujutavad kõik kolm üsna erinevalt. Kui tükk aega oli küsimus, kus on uued eesti naiskirjanikud, uue generatsiooni hääl proosas, siis nüüd on see selgelt oma märgi jätnud. Iseasi, kas see jälg meile meeldib.
On ju palju neid, kes ootavad kirjanduselt leevendust elumuredele, muinasjutte ja lembelugusid ja seiklusi, mis aitaks meil tollest prahist-prügist-porist välja tõusta. Teisalt: kui me vaatame oma lemmikkirjanikke, vaatame Krossi ja Mati Undi poole, kuulame Hemingwayd ja Remarque’i, siis pole see kunagi nende eesmärk: nad katsuvad ikkagi tabada midagi elule olemuslikku, midagi, mis räägiks midagi meist ja meile. Aga see ei ole alati paitegemine.
Selles mõttes on nii Kangro, Viiding kui Laanem klassikalised novellistid-jutuvestjad. Esiteks on nad tabanud toda “uudisjutu” olemust – püüdnud kokku killukesi meie aja inimeste lugudest ja keeranud neile otsa ootamatute lõppude vinte (kui parajasti õnnestub). Mul on tunne, et nende kolme raamatu pääle kokku saaks päris hää pildi praeguse eestlase hingeelust, sellest mänguruumist, mis meil on.
Prügikoll ja hääolu
Elo Viiding on rohkem tuntud luuletajana, kuigi ta on varem avaldanud juba kaks proosaraamatut. Luuletajast n-ö tõsiseks kirjanikuks on üsna raske tõusta. Mõni – nagu Jaan Kross või Juhan Smuul – saab sellega just nagu mängeldes hakkama. Teine jääb aegade lõpuni luuletajaks ega pääsegi. Nagu oleks luuletajaks olemine miskit halba.
Viiding on võtnud juba teist jutukogu järjest ette psühholoogilise inimese, üsna ekstreemsel kujul. Päris standardseid, keskmisi kodanlasi või korralikku maa soola ... on tal vähe.
Aga Viiding on väga osav tabama väärdunud/moondunud/sõlmekeerdunud mõtlemistüüpe. Tema lugudes astuvad üles moodsas hääolumaailmas elav naine, kes pelgab juba mõtetki, et mõni prügikoll ta korralikult pakitud prahti sorteeriks, annab asotsiaalile lausa kaks eurot, et too just nagu eemale hoiaks.
Musta huumori mündi teine pool on novelli lõpp, kus üliturvalises kortermajas üliimelist ja üha edukamat elu elav naisterahvas paistab tollesama kodutu, asotsiaali mõttepeeglis (mis on autoril antud palju soojema ja inimlikumana).
Väärdunud mõttestambid on ehk kandev teema. Elo Viidingu käest ei pääse “tähelapsed”, uue põlvkonna isekad ja intelligentsed noored, ega ka enesehaletseja-masendusjutlustaja, keda siin on lisaks veel kujutatud homoseksuaalina.
Või siis naine, kes saab arstide käest teada, et ta polegi nii kindlalt naine, sest hormonaalselt on asjad paigast ära – hää musta huumori võtmes on antud ta mehe reaktsioon, kes seisab silmitsi hirmuga, et on “maganud koos mehega”.
Lisaks veel hullunud naine, kes kujutleb, et on tapnud oma kallima, õe mehe. Ta on kindel, et mehed on mõeldud selliseks rahutukstegevaks vabaduseks, isekulgemiseks, aga naiste eesmärk ja püüd on nad taltsutada, “nende endi hüvanguks”.
Millega kõik Viidingu tegelased tegelevad, on teatav heitlemine “korralikkuse” ja “kohatuse” vahel, autor nimetab seda ise teisiti, muidugi, sellest on tal üks pikem pala, “Kestmine”. Leppimatus maailmaga, samas paratamatu sund: kui sa tahad sellises ühiskonnas elada, siis on meil reeglid... Ma saan sellest tundest väga hästi aru, aga mehena kindlasti teistmoodi ja valesti. See on umbes nii, et kannaksime Eesti poliitika ja äri ja kultuuri reeglid üle eraelule. Milline kaunis kaos sünniks! Äkki see ongi too viimane prunt paisu ees? Äkki see ongi juba juhtunud?
Maarja Kangro on igal juhul lõbusam. Muide, tal on ehk enim seda, mis on kolmele naisele ühine: kõigi lugudes mõeldakse sageli ka joomisele või söömisele või mõlemale. See on teatav tänapäeva Eesti dominant, oluline joon: söömise ja/või joomise kultuur või selle puudumine. Enesemääratlemine läbi selle, kuidas ja mida ma söön/joon. Nõukogude aeg oli selles mõttes hallilt võrdsustav. Katsuge te neid Kangro tegelaste hapusid ökoveine juua, kus viinamarjadega koos käivad tünnist läbi ka kõik satikad!
Kangro naistegelane on Viidingu omast väga erinev, nt toda lastesaamise või kestmise küsimust ta endalt küsima ei kipu. Too kangrolik naiskangelane sööb meestega restoranides, joob vahel rohkem kui vaja, rõhutades siis, et ta eriti ei joo, või pole ammu joonud, ja otsib meestest lõbu ja lusti allikaid.
Tõsi, mehed on üldiselt viletsad. Neid kas pole, nad ei saa hakkama, on endised kallimad ja sellistena mökud, või pole nendega (enam) millestki rääkida. Seksuaalvahekorrani nad õigupoolest ei jõuagi või siis on see hale, sellest ei tasu rääkida.
Ega Kangro naistegelasedki hiilga: nad on egoistlikult edevad, muretsevad liialt selle pärast, kuidas nad välja paistavad... Kui lisada siia kaks lugu kirjandusest: üks sellest, kuidas jõhker žürii kirjaniku koju laamendama trügib, ja teine kirjaniku kohtumisõhtust maaraamatukogus, kuhu lisaks korraldajale tuleb üks inimene – ja seegi sureb rabandusse −, siis on Kangro puhul tegu vast viimase aja parima iroonilise, musta koega, veidi inglasliku humoristiga.
Eesti elu tüübid
Pean tunnistama, et Tiina Laanem on neist kolmest vast kõige lihtsakoelisem, ja pakun seepärast, et ehk ka loetuim. Samas: Laanemi stiil või laad, tema realism on küll kõige kergemini tabatav, samas on teema ehk üldrahvalikult, eestlaslikult mõeldes neist kolmest olulisim.
Pean tunnistama, et ka tal on Eesti elu tegelikke, käegakatsutavaid tüüpe kujutades omajagu huumorit, sarkasmigi. Laanem julgeb vinti üle keerata küll. Lihtsalt ta puändid, ta sõlmed on veidi arvatavad või siis ei lisa midagi sellele, mis tegelaskuju väljamaalimine juba andis.
Aga maalitud on tublilt, kokku tuleb üks oluline portree. S.t kõik lood pole muidugi sama seina naelad, aga mul on tunne, et Laanemi tähtsaim teema on eestlase edu- ja töökultus ning kuidas ta selle kätte kas kärvab või siis lausa koeraks muutub (hakkab saba kasvama) või hoopis pildilt kaob, s.t teda tõesti ei saa enam fotole võtta − mehisheinsaarelikus võtmes, kui te toda Maarjamaa parimat fantastilist realisti teadma juhtute.
Kui kõigi kolme noore daami jutukogusid koos vaadata, jääb üldiselt üsna trööstitu mulje: naised on pigem sihiteadlikud ja maniakaalsedki, samas õnnetud või lihtsalt naeruväärselt üksi, mehed aga kas mökud, masenduses või nii enesekesksed, -küllased, et nad isegi ei märka, et hakkama ei saa ...
Ühesõnaga: see pole meie unelmate Eesti. See pole isegi alati naljakas. Aga kas ma olen tänulik, et seda kujutatakse? Meenutage Mati Undi või Mihkel Muti lugusid, kus käegakatsutav oli sageli pigem veider või naljakas. See ongi säärase ajastuomase proosa eesmärk: ehk pole see kogu tõde, aga Viiding, Kangro ja Laanem on tabanud kindlasti midagi olemuslikku. Vaielge vastu!
Elo Viiding.
“Teised”.
Tuum,
176 lk.
Maarja Kangro.
“Dantelik auk”.
Eesti Keele Sihtasutus, 142 lk.
Tiina Laanem.
“Õnnelik jää”.
Pegasus, 156 lk.
