Esiteks peab nentima, et Konkurentsiameti piirhindade tabel ei pruugi tähendada, et soojamüüja just selle hinnaga toasooja müüb, sest kõik käib peene valemi alusel. Kaheks muutujaks on siin elekter ja kütuse sisseostmise hind. Kui ühe muutuja hind muutub, siis on soojamüüjal valida, kas ta korrigeerib kohe vastavalt ka soojahinda või teeb seda järgmisel aastal kohustuslikus korras -- sellest mööda hiilida ei saa. Ehk et kui näiteks gaasi hind langeb, siis ei saa soojamüüja sellest kasu, ta peab selle võrra langetama ka sooja hinda. Sama kehtib ka hinnatõusu puhul:

"Näiteks Paldiskis läheb meil just hinnakorrektsiooni tõttu soojahind ühe euro võrra MWh kohta odavamaks," ütles Saarts.

"Soojamüüjaid on ikka süüdistatud selles, et hinnas arvestatakse ka trassikadu ja seda lausa 30% ulatuses. Tegelikult hakkas hiljuti kehtima uus kord, kus trassikao maksimum mida soojusenergia hinda võib arvutada on 2013 aastal 19%, kõik mis on üle selle, on müüja enda vastutus ja müüja maksab selle oma tuludest" selgitas Saarts.

Tulu võib soojusettevõtja teenida ainult tehtud investeeringutelt, tulukuse määraks on 8,14 % varade jääkväärtuselt aastas, mis langeb käesoleval aastal ca 7%.-le. Ettevõtte tegelik kasum on vahemikus 3-5%, sest teenitud tulukusest tasutakse ka investeeringute pangalaenu intressid.

Soojatootja tulukuse määr on Konkurentsiameti range kontrolli all ja see vaadatakse üle igaaastaselt ning korrigeeritakse valemite abil, mis arvestavad nii Eesti riigi investeerimise riskitaset ja ka maailma finantsturgudel toimuvat.

Hakkpuit on kütusena hetkel odavaim

Viimase aja trend soojatootmises on kindlasti olnud hakkpuiduga kütmine, sellele on järk-järgult üle minemas paljud soojatootjad. Kas SW Energia plaanib aastaks 2016 kõigis oma võrgupiirkondades üle minna biokütustel toimivatele süsteemidele, milledest hakkpuit on hetkel kõige soodsam.

"Nüüd küsitakse, et miks ei ole varem hakkepuidule üle mindud, et miks me peame maksma selle tõttu, et teie katlad on õli- või gaasiküttel.

Enne 2009. aastat oli gaas ja põlevkiviõli tunduvalt soodsamad, siis aga hakkas hind tõusma. Tänaseks päevaks on hinnad kahekordistunud. Põlevkiviõli maksis 2009. aasta kevadel 235 eurot tonni kohta, 2012. aasta kevadel oli hind tõusnud 518 euroni tonni eest. Gaasi hind on tõusnud analoogselt, sest see on seotud vedelkütuse hinnaga maailmaturul," ütles Tarmo Saarts. Seda hinnatõusu ette näha oli aga väga keeruline.

Hakkepuidu pluss on see, et selle hinna mõju tarbija küttearvele on tunduvalt väiksem kui gaasil või vedelkütusel: "Maagaasi või põlevkiviõli kasutavates katlamajades moodustab kütuse hind soojaenergia hinnast 70 kuni 80, vahel isegi 85%. See on see osa, mida Konkurentsiamet muuta ei saa -- kui gaasi hind tõuseb, on see valusamalt tunda ka elanike rahakotis. Hakkepuidu osakaal soojuse hinnas on aga väiksem ning kui siin
peakski suurem tõus toimuma, siis tarbijat see nii palju ei mõjuta,"
rääkis Saarts.

Paljud kohad, kus hetkel on soojahind madalam, ongi juba üle läinud bioloogilisele küttele.

Omavalitsused haistsid võimalust

Teine põhjus, miks mõnes kohas on toasoe soodsam, isegi kui seal ei ela väga palju inimesi, on see, et omavalitsus on teinud ise investeeringu kateldesse ja süsteemi üldiselt. Veel mõni aeg tagasi jagas Keskkonna Investeeringute Keskus (KIK) omavalitsustele toetusi selliselt, et 85% tuli eurofondidest ja 15% pidi olema omaosalus -- kes selle võimaluse ära kasutas, on nüüd paremas seisus. Soojaettevõtetele anti samal ajal toetust 50% ulatuses. Konkurentsiamet sekkus siin ning praegu kehtib nii omavalitsustele kui eraettevõtetele võrdelt 50-50 toetusskeem.

Saartsi sõnul ilma toetusteta aga soojahinda alla ei saa, eriti väiksemates võrkudes. Toetused peaksid olema suuremadki, nii umbes 70% KIK-ilt ja 30% omaosalus. Samamoodi on tema sõnul ka Saksamaal, kus eriti väiksemate asulate puhul toetab soojatootjaid ka riik, et luua seal teiste piirkondadega võrdsed tingimused.

Paikuse katlamaja avamine (foto: SW Energia)

Korteriühistu võiks olla paremini kursis

Lisaks kaugküttele on Eestis taas levimas ka lokaalsed katlamajad, mida 90ndatel massiliselt ehitati. Siis oli isegi elekter nii odav, et mõttekas oli sellega kütta, nüüd on see aga selgelt üks kallimaid kütmisviise.

"Enne, kui korteriühistu otsustab lõhkuda olemasoleva kaugküttesüsteemi ning ehitada oma katlamaja, on tarvis mõelda mõnedele nüanssidele. Esimene viga tehakse siis, kui arvestatakse soojahinda, mida eeldatavalt
maksma hakatakse -- see tundub olevat odavam kui kaugkütte puhul. Samas kirjutatakse osad kulud lihtsalt teistele ridadele. Elekter, mis kulub katla töötamisele, kirjutatakse üldelektri alla. Hoolduskulud kirjutatakse remondifondi alla. Katlamaja ehituskulud makstakse tagasi
laenumaksetena. Reeglina ei arvestata katla kasutegurit. Nii ei saadagi teada, et tegelikult võib selline kütmine olla kulukam kui kaugkütte puhul," rääkis Saarts. Lisaks on inimesed siis seotud ühe kindla kütuseliigiga. "On olnud küllalt juhtumeid, kus korteriühistud on mingi kütuseliigi hindade tõustes lasknud katla välja vahetada, et minna
üle järgmisele kütteliigile jne. Praegugi tean üht korteriühistut, kus esmalt kasutati kütmiseks
elektrit, siis õli, siis raskekütus ning nüüd soovitakse puidupellet-kütet. Katelde ja süsteemide vahetus ei ole aga odav lõbu," lisas Saarts.

Soojamüüja huvi on ka see, et majad oleks soojustatud, et energiakaod oleks väiksemad. Seega soovitab Saarts korteriühistutel kindlasti ette võtta hoonete soojustamine.

Neli peamist tegurit, mis soojahinda mõjutavad:

1. võrgu suurus -- mida rohkem on võrgupiirkonnas tarbijaid, seda soodsamaks kujuneb hind. Soovitavalt võiks palju olla kortermaju.

2. kasutatav kütus -- 90ndatel oli odavam elekter, siis tõusid ausse fossiilsed kütused, nüüd on uueks trendiks biokütused, eriti hakkepuit. Seda ei ole aga soodne kasutada lokaalses katlamajas, sest kogu selle süsteemi ehitamine ja ülalpidamine on lokaalkatlamajas liiga kallis.

3. oluline on Saartsi sõnul ka soojaettevõtte tegevus uute ja odavamate lahenduste väljatöötamisel ja ellurakendamisel. Samas on neidki ettevõtteid, kes ei ole veel odavamaid lahendusi suutnud juurutada.

4. hoonete soojapidavus - see on väga oluline ning inimesed võiks seda mõista, et õigesti soojustatud hoone mõjub positiivselt ka soojahinnale.

Näide:

Tarmo Saarts toob ühe näite. Tegemist on reaalselt eksisteeriva majaga, milliseid on Eestis palju. Enamus väikeasulate tarbijad on 12 ja 18 korteriga korruselamud:

Hoone asukoht: Valgamaa, hoonel on kelder, hoone on soojustamata.

Hoone andmed: 12 korterit, kubatuur 3996 kuupmeetrit, pind 702,4 ruutmeetrit. Keskmise korteri suurus 58,53 ruutmeetrit.

Soojusenergia vajadus: 129 MWh/aastas, erikulu 188,63 kWh/ruutmeetri kohta.

Soojusenergia hind oli 2010. aastal ca 70 eurot MWh kohta. Keskmise suurusega korter, 58,53 ruutmeetrit, maksis aastas 748,2 eurot ehk ühes kuus 62,35 eurot. Kõige külmemal kuul 162,4 eurot (summad käibemaksuga). Tänaseks on sooja hind tõusnud 93,6 eurole MWh eest, nüüd maksab sama korteri omanik aastas 1006,20 eurot ehk ühes kuus 83,85 eurot. Kõige külmemal kuul aga 218,40 eurot.

SW Energia konserni võrgupiirkonnad on: Ala, Alu, Ilmatsalu, Kehtna, Keila-Joa, Kohila, Kärla, Käärdi, Mustla, Mõisaküla, Nooda, Nõo, Paikuse, Paldiski, Parksepa,  Pärsama, Päri, Salme, Sauga, Seljametsa, Tõravere, Türi, Uulu, Vana-Antsla ja Õisu.

Hea lugeja, milline oli sinu viimase kuu soojaarve. Selleks, et saaksime aimu, millist hinda maksavad eri paikade inimesed, siis kirjuta kommentaariumisse järgmised andmed: arvel olev summa, millises linnas/vallas elad ja elukoha suurus ruutmeetrites. Püüame koos teada saada, kui palju erinevate paikade inimsed toasoojale kulutama peavad.

Kui sul on antud teemal pikem lugu jutustada, siis saada see meie aadressile rahvahaal@eestielu.ee või kasuta seda saatmisvormi.