MAALEHE ARHIIVIST | Feliks Kark: mu esimene suupill oli üsna pisike ja mina olin ka väike

13. detsembril tähistab sünnipäeva näitleja Feliks Kark. Taasavaldame sel puhul intervjuu, mille ta andis Maalehele neli aastat tagasi, oma 80. sünnipäeval.

Vanameister Feliks Kark on mitmekülgne mees. Ta on tegelnud ehitamise, ratsutamise, kunsti, maadlemise, suupilli­mängimise, restaureerimise ja ka näitlemisega. Lisaks hulgale teatri- ja filmirollidele teatakse meest telesarjast “ENSV”.

Mees võib mehega teineteise vanusest vist rääkida küll. Feliks, teie sünniaasta on 1933, seega on selle aasta sees pidu oodata.

Tuleb nii välja. Kalendrit peab uskuma.

Teie peres kasvas kaks poega, peale teie veel neliteist aastat noorem Tõnu. Viimane ju üsna maalähedase eesnimega. Miks esiklapsele nii võõramaine nimi pandi?

Tol ajal oli Eestis väga kuulus raadiomees Feliks Moor. Isa ütles, et just tema järgi ma oma nime saingi.

Olete eluaeg rohkem humanitaariaga tegelnud. Ometi saite esimese tõsise hariduse pigem tehnika vallast, Tallinna Arhitektuuri-Ehitustehnikumist. Mis teid sinna meelitas?

Ilmselt suur häda, et kuhugi üldse minna, ja sinna tehnikumigi sai sõbra kutsel astutud. Käisin küll enne seda kinomehaanikute kooli sisseastumis­eksamitel, aga lendasin matemaatikaga välja. Sõber ajas siis peale, et läheme ehitustehnikumi. Kartsin, et ei saa sinna ka sisse, aga lohutati, et ehitajaid läheb praegu kõvasti vaja. Küll vastu võtavad. Eks ma seal eksamitel muidugi spikerdasin ka, aga näe, võetigi vastu. Isegi stipendiumi hakkasin saama. Kui kooli läbi sai, oli aasta 1949.