Miks kalad hukkuvad ehk ummuksile jäänud vesi

Madalamate merelahtede läheduses on talve lõpupoole tunda mädamunalõhna. See on hapniku puudusel orgaanika lagunemisest tekkiv mürgine väävelvesinik, mis kusutab eluküünla enamikul kaladest. Tänavu tundsin seda juba jaanuarikuu lõpus, kui sõitsin üle väikese väina tammi. Selle gaasirünnaku peavad vastu kaladest ainult kogred, kes talvituvad mudas ja nende ainevahetus kohaneb tekkinud oludega. Üldiselt öeldaksegi sellise nähtuse kohta, et veekogud on jäänud ummuksile ehk jää alt on hapnik kadunud.

Kui tavaliselt toodab kogu roheline floora fotosünteesi tulemusena hapnikku, siis pimedas, ilma valguseta, hakkab ta seda ise tarbima. Lisaks läheb hapnikku vaja ka surnud taimemassi lagunemisel ja teiste veeoleste hingamiseks.Nii tekibki mingil hetkel teatud veekogudes hapniku defitsiit, sest nõudmine ületab pakkumise.

Mõne uuringu tulemused näitavad, et sellistes talvise hapnikudefitsiidiga veekogudes elavatel kaladel, kelleks peamiselt on haugid, ahvenad ja särjed, hakkavad hingamisraskused, kui hapniku sisaldus langeb alla 2 mg/l. Lühiajaliselt taluvad nad ka madalamaid näitajaid ja siin on erinevusi nii liigiti kui ka vanuserühmade järgi. Miks on selliste veekogude liigiline koosseis nii ühetaoline? Põhjusi tuleb peamiselt otsida selles, et need liigid on meie veekogudes kõige enam levinud ja nähtavasti võimelised ajutisi raskusi kergemalt üle elama. Hukkunud kalastik suudab üsna lühikese ajaga taastuda ja mõne aasta pärast on kõik endine. Piisab ühest heast kevadest, kui sünnib uus ja arvukas kalapõlvkond, millest jätkub aastateks.

Vahepeal ummuksile jäänud veekogudes kaetakse aga kalade saabumiseks rikkalik toidulaud. Algselt vohama hakkav fütoplankton muudab veekogu vee alguses häguseks. Seejärel suureneb taimetoiduliste ehk loomse planktoni hulk tänu headele toitumistingimustele sedavõrd, et vesi võib muutuda täiesti läbipaistvaks. Siis on aeg kalade tulekuks, et taastada järves looduslik tasakaal. Loomulikult on oma osa andnud sellesse aineringesse ka hukkunud ja lagunenud liigikaaslased. Selline näeks välja üldjuhul loomulik looduslik protsess, mis on toimunud juba korduvalt ja mis tõenäoliselt jääbki korduma, sest ka veekogud vananevad. 

Neid protsesse saab kindlasti mõjutada, kui selleks on piisavalt raha ja tahtmist ning iga tiigiomanik võib selleks valmistuda aegsasti. Sügisel niita vohav veetaimestik ja see välja võtta. Kui võimalik, tõsta veetaset. Puhastada jää lumest, et valgus jõuaks jää all fotosünteesivate taimedeni. Puurida auke ja mõõta regulaarselt hapnikusisaldust, et olla valmis halvemaks. Paigutada tiigi põhja aeratsioonitorustik ja vajadusel pumbata suruõhku. Siinkohal on kohane soovitada järgmisi võtteid, mis on ära proovitud ja Võrtsjärve Limnoloogiakeskuse teadlaste poolt kokkuvõttena soovitused koostatud.

Kuidas võidelda ummuksile jäämisega?

Võitlust ummuksilejäämisega tuleks alustada juba sügisel. Madalaveelistel aastatel tuleks kõne alla veetaseme tõstmine ja makrofüüdijärvedes surnud taimemassi eemaldamine. Talvistest meetoditest oleksid olulisemad:

• Jää lumest puhastamine. Kõige lihtsam meetod, mis suurendab läbi jää vette tungivat valguse hulka ning võib panna vees olevad mikrovetikad fotosünteesima ja hapnikku tootma. Puhas ja värvitu jää pole valguse läbimisel oluliselt suuremaks takistuseks kui vesi. Nii läbib 43 cm paksust jääkihti kuni 70 % pinnalelangevast valgusest. Võrtsjärves on mõõdetud vetikate ööpäevaseks hapnikutootmise kiiruseks südatalvel kuni 100 mg/m2, mis kompenseerib osaliselt või ideaaljuhul täielikult lagunemisprotsesside käigus tarbitava. Valguse jääst läbitungimist halvendavad oluliselt jääs olev heljum, õhumullid ja muidugi lumikate. Juba 5 cm paksusest värskelt sadanud lumest suudab läbi tungida vaid 20 % valgusest. Lumest puhastamine on efektiivsem alates talve teisest poolest, mil päev on pikem. Üldjuhul piisab kui puhastada juba kolmandik järve pinnast, soovitavalt kaldavöötmest, kus on rohkem veesisest taimestikku.

• Aukude raiumine. Omab mõtet vaid sissevoolude lähedal, kus vee liikumine kannab hapniku järve laiali. Siiski suhteliselt väheefektiivne meetod, kuna avada suudetakse tühine osa veepinnast ja augud külmuvad kiiresti kinni. Pahatihti on veevool talvel tavaliselt nõrk või puudub hoopis. Märkimata ei saa ka jätta aukude raiumisel tekkivat müra, mis häirib kalu ja suurendab nende hapnikutarvet. Varem väga populaarne jää murdmine jääkeldrite tarvis võiks tuua samuti mõningast leevendust ja leida rohkem rakendust kalamajanduslike veekogude puhul.

• Kunstlik aereerimine. Vee kunstlik aereerimine on mõistlik ainult väikejärvedes ning võimalik juhul, kui selleks leitakse ressursse. Õhu otsene pumpamine jää alla on võrdlemisi ebaefektiivne ja lokaalse mõjuga. Veekogu põhjas lebavate perforeeritud torusüsteemide tõhusus on õhu parema pihustamise tõttu küll suurem, kuid neid võib lubada kasutada vaid kõva põhjaga mittekihistuvates veekogudes. Tunduvalt mõistlikum ja tehniliselt lihtsam on vee pumpamine jääle. Väljapumbatav vesi suunatakse taas järve eemalasuvate aukude kaudu. Mida kaugem on vahemaa väljapumbatava ja sissevalguva veega aukude vahel, seda parem on tulemus. Näiteks 100-meetrine voolutee peaks õhukese kihina voolava vee hapnikuga küllastama isegi siis, kui väljapumbatavas vees on hapnikku vaid 1 mg/l. Jää peal voolav vesi sulatab ka lund, nii et jää alla pääseb rohkem valgust. Vältida tuleks vee liigset pihustumist, seda eriti tugeva pakase korral, kus tekkivad piisad jäätuvad kiirelt ja jääkiht hoopis pakseneb. Välja tuleks pumbata vaid pindmisest veekihist. Põhjalähedase vee pumpamine võib hoopis kahju teha, kuna lagunemisprotsesside käigus tekib seal suurel hulgal väävelvesinikku, metaani ja süsihappegaasi, mis aereerimisel hapnikku neelates oksüdeeruvad ja selle efektiivsust vähendavad. Mürgise H2S veemassi segamine ohustab sealset elustikku ka otseselt.

Talvine ummuksile jäämine on üks looduslikke protsesse, olgugi, et inimese poolt võimendatud. Suuremas ohus olevad järved on aga niivõrd inimese poolt ümberkujundatud, et haruldasi liike ja kooslusi neis peaaegu pole. Haruldasterikkamad on reeglina puhtamad veekogud, milles ka oht väiksem. Elustiku päästmine talvisest hapnikuvaesusest on rohkem humaanne tegevus ja majanduslikku tulu sellisest tegevusest on raske loota. Kes aga tunneb, et tema panus siinkohal on vajalik, võib lumelabida või jääpuuri kaasa võtta ja oma lemmikveekogule suunduda. 

Lõpetuseks veel, et keskkonnaamet on mõnede kaitsealade väikejärvede ja merelahtede hapnikusisaldust mõõtnud ja teeb seda ka jätkuvalt. Suuremad plaanid on aga seotud väikejärvede, sealhulgas ummuksile jäänud veekogude kala- ja vähivarude taastamiseks.