Eestlased on tänapäeval kõvad seiklejad!

Aasta seikluse 2012 tiitli võitis Timo Palo polaarmatk. Aasta reisiraamat 2012 on Mart Kivastiku “Vietnami retsept” ja mereseiklus muidugi Nordea ümberilmareis.

Aasta seikluse valimist viiendat aastat korraldava Go Reisiajakirja väljaandja Tiit Pruuli ütleb, et kui maailm 20 aastat tagasi avanema hakkas, tormati muidugi igal pool ringi, pea laiali otsas ja vaadati kõike nagu varss uut väravat.

Praegu on mõned toredad tendentsid. Eestlased valmistavad oma ekspeditsioone väga põhjalikult ette ja jõuavad nendega maailma absoluutsesse tippu (Timo Palo, alpinistid). Eestlased osalevad rahvusvahelistes meeskondades võrdväärsete liikmetena (see käib eelkõige mitme teadlase kohta, kes teevad etnograafia, arheoloogia jt välitöid Aasias, Ameerikas, Lähis-Idas).

Paljud reisid on väga hästi edasi antud. Ka need, kes reisil kaasas ei ole, saavad meedia abil reisidest osa (katamaraan Nordea ümbermaailmareis, “Eh, uhhuduur”, Peeter Vähi autoreisid).

Timo Palo pistis rinda nii jääkarude kui ka iseendaga

Timo Palo võttis Arktikas mitu külma suplust, seisis silmitsi näljase jääkaruga, ja tegi läbi retke, mida seikleja Nansengi päriselt läbida ei suutnud.

Üks uus koridor maailmas on n-ö avatud, läbi käidud. Mis olulisim: säält eluga ka tagasi tuldud.

Uurin, kuidas seikleja ja teadlane omavahel läbi saavad. Selgub, et paraku on nende kahe aspekti puhul tasakaal pea olematu. Neid seiklejaid, kes ekstreemsel retkel veel ka mingigi teadustööga tegeleksid, ei oskaks Palo loetleda isegi mitte kõigil ühe käe sõrmedel. “Ekstreemsuse all pean silmas seda, kui liigutakse ilma välise abita ja kogu kaasaveetavat tuleb liigutada omaenese füüsilisel jõul.

Kriitiliseks muutub just kaasaveetava varustuse kaal (millest põhilise moodustab toit). Määravaks saab asjaolu, kui palju sa suudad enese järel vedada ja kui palju selleks energiat kulutad. On ilmne, et ekspeditsioonil, kus lõigatakse riietelt lipikud ja poolitatakse hambaharjad, leidub vaevalt kohta teadusinstrumentidele. Iga kaasavõetavat grammi kaalutakse hoolega.

Siiski ei ole teatud väga kompaktsete mõõtevahendite kaasavõtmine absoluutselt välistatud. Kuid selleks peab olema kirglik soov ja pead uskuma, et neis raskeis oludes, pidevas väsimuses ning energiapuuduses leiad endas veel ka jõudu mõõtmisi sooritada. Säärane suhtumine vajab suurt entusiasmi või kohusetunnet.

Kuna olen ise polaarteaduses otseselt sees, siis tean, milline väärtus on isegi pelgalt vaatlustel. Võib vist küll öelda, et kõik tähelepanekud Põhja-Jäämere sisealadelt, kuhu suhteliselt harva mõõtmisi tegema pääsetakse, on omaette väärtuslikud. Eks ma püüdsin antud olukorras endast parima anda ja väikese uurimisprogrammi retke jooksul ikkagi läbi viisin.”

Kas midagi olulist sai selle retkega ka tõestatud, enese jaoks või maailmale? “Ma ei julgeks öelda, et midagi otseselt maailmale tõestasime. Küllap pole see ka minu hinnata. Vaatamata asjaolule, et me oma inimjõul sooritatud esmaretkega selle põhjapooluse ja Teravmägede vahel oleva marsruudi nii-öelda avasime, usun ma, et ilmselt üsna peagi oleks mõni teine nii või teisiti selle teekonna ette võtnud. Tegu oli ühega viimastest läbiproovimata pooluse marsruutidest. Ilmselt aga ei saa ka tulevikus see marsruut olema just kuigi populaarne.

Viimase kolme aasta jooksul tehtud kõigist niinimetatud täisformaadis (läbides vahemaa pooluse ja maismaa vahel) põhjapooluse üritustest olime me ainsad, kel õnnestus asi edukalt lõpuni viia. Kliimamuutus on Arktikas olnud üsna kiire ja tuntav ning seda võib polaarrändurgi selgelt omal nahal kogeda.”

Erinevalt Matverest leiab Palo, et rännak ikkagi muudab inimest: “Ma pole päriselt enam see, kes olin enne minekut. Kahtlemata olen rikkam inimene – sisemiselt. Ühe väärt kogemuse võrra rikkam. Ma nimetan seda tõeliseks kogemuseks. Millekski, mida ei too sulle koju ei teler, internet ega ka loetud raamatud. Seda ei saa keegi sulle anda ega sinu eest ära teha.

Ja hiljem, kui sul see juba olemas on, siis ei saa keegi seda sult ka enam võtta. Tõelise kogemuse leiad siis, kui ise teda otsima lähed. Pead end püsti ajama, sulgema enese järel koduukse ja jätma seljataha selle, mis on mugav ning turvaline. Tõelist kogemust ei asenda kunagi miski.

Suur maadeavastuste ajastu on juba ammu möödas. Nüüd on vahest seda enam iga rännak avastusretk ränduri enese sisemaailma tundmatutele aladele.

Seal kindlasti veel jätkub neid kaardistamata paiku, mida ei saa peale meie endi keegi teine avastada. Mul oli mitmeid küsimusi, mis tahtsid saada vastuseid, ja kui juba julgesid küsida, siis julge ka vastuseid otsida! Noid vastuseid läksingi tollelt retkelt otsima.

Ma leidsin need ja küllap rohkemgi veel. Kui ma seejuures midagi enesele tõestasin, siis vahest seda, et üks helin minu sees ei ole kuhugi kadunud. Küllap tuleb aeg, mil see taas kord rinnus tormiks paisub – siis tuleb jälle teele asuda.”

Palju on juba räägitud Palo kohtumistest jääkarudega, ime, et nood meeste moona- või magamiskotte tühjaks ei söönud. “Treenisin end enne Teravmägedel selle hirmuga elama ja harjuma. Kuid ma ei usu, et suudan siiski võtta jääkaru niivõrd loomuliku ja rahulikuna kui mis tahes looma kodumaa looduses näiteks. Kui oled juba kord merejääl, siis teatav hirm, aukartus ja ohuaimdus on kusagil kogu aeg olemas.

Jäämerel ollakse relvastatud. Meil olid revolver ja jahipüss ning lisaks veel signaalraketid.

Telgi ümber kasutasime niinimetatud karutara (rakette ühendav alarmliin), mis aga ei taga sajaprotsendilist kaitset. Just tara liigne usaldamine on nii mõnelegi rändurile valusalt kätte maksnud.

Telgis magamine ongi vahest kõige raskem. Nägemismeelt, mis inimesele on jääväljal parim, ei saa rakendada. Telgis oled mõneti nagu hüljes oma urus.

Kuid meie viimane kogemus näitas, et karu kavalust ei tohi alahinnata ka otserünnaku puhul. Siis, kui kõik tundus olevat ilmne ja sirgjooneline, üllatas meid jääkaru, kes ründas vee alt.”

Praegu on isand Palo suuremalt jaolt hõivatud teadustööga. Siin-seal tuleb ette ka loengute pidamist. Retkest raamatu kirjutamine on see kõige pakilisem, mis praegu hingel kripeldab ja oma järge ootab.