Uskumatu juhtum: kuul läks peast läbi, aga metsavend jäi ellu

Ruuben Lambur elas üle kõik nõukogude aja kannatused ja koledused: kaotas oma pere ja kodu, sai mitu korda haavata ning pääses imekombel eluga kuulist,
mis läbi pealuu tungis.

Kui tahate kohtuda Eesti vapruse, vastupanu ning elujõu tõelise kehastusega, tuleb sõita Rakvere külje alla Sõmerusse. Seal elab ühes nõukogudeaegses korrusmajas kõhn lüheldast kasvu mees, tänavu 88aastaseks saav Ruuben Lambur. Elujõust pakatava Ruubeni jutud oma elust 1940. aastate Eesti metsades võtavad vähemalt mõneks ajaks igasuguse isu viriseda elu pisipuuduste pärast.

Töö tegi meheks

Suurema osa elust Virumaal elanud Ruuben Lambur on sündinud hoopis Järvakandis. Pere oli suur: neli poissi ja kolm tüdrukut. Isa Aleksander Lambur töötas Järvakandi klaasivabrikus. “Siis jõudis kätte aeg, mil president Päts hakkas asundusi looma. Eks isa mõelnud, et temagi isa oli talumees. Ning andis avalduse sisse Peressaarde asunduskoha saamiseks.

Tingimused olid soodsad, riik ehitas maja ja karjalauda peale, krundid eraldati maaparanduskraavidega, kaks hektarit põldu juuriti üles, randaaliti ära – mis muud kui viska seeme peale. Põllutööriistade, hobuste, seemne ostmiseks anti laenu. Kusjuures esimesed viis aastat maksukohustust polnud. Ja kõik see viiekümneaastase järelmaksu peale.”

Miks sattusid Lamburid nõukogude korra viha alla? “Mu teiseks vanem vend oli kaitseliitlane. Peressaares oli juba ka moodustatud Isamaaliidu osakond. Veel oli seal maanaiste selts ja noortel oma näiteringid ja värgid. Isa Aleksander oli Isamaaliidu juhatuse liige. Meie vennaga olime noorkotkad.”

Uues koolimajas peeti üks kommunistlik kõnekoosolek teise järel. “Minagi käisin seal koos teiste poisikestega vaatamas, mis toimub. Saalis olid üleval Stalini ja Lenini portreed. Kõnemees näitas näpuga siia ja sinna, keegi ei saanud aru, mida ta tahab. Lõpuks saadi aru, et suurtele juhtidele tuleks hurraa karjuda. Siis läks saalis naer lahti.

Sõja algusest peale aga oldi juba tõsiselt ärevil – öösiti ei julgetud kodus magada. Kõigepealt saadi kätte Isamaaliidu juhatuse esimees. Siis tuldi meile. Aga isa ja mind kodus polnud, vennad olid juba mõnda aega ära. Kodus olime arutanud, mida teha, vennad tahtsid metsa minna. Kuid sel juhul oleks meie kodu maatasa tehtud.

Seejärel otsustati, et panevad nimed Vene mobilisatsioonis kirja ja esimesel võimalusel tulevad ära. Siis nad kadunuks jäidki.

Käisime isaga isegi vangilaagrites kuulamas, poisse polnud enam kuskil. Saime teada, et Tallinnas on mingi nimekiri nende kohta – seal olid Saksa poole üle tulnute andmed nende kohta, kes mobiliseeritute seast hukati ja arreteeriti. Sõitsin siis Tallinnasse ja sain teda, et vennad Viktor ja Robert on hukatud.

See jube teade ajas mul närvi mustaks. Olin juba näinud, millega taganevad punased hakkama olid saanud. Oonurmes võttis hävituspataljon küla pealt kümmekond juhuslikku inimest kinni ja lasi metsa all maha. Nende seas oli ka minu venna kallim, noor ilus poemüüja. Naised olid enne tapmist vägistatud.”