Külavahelood: Vanamõisa
Omal ajal olid Vanamõisa (Wannamois, Altenhof) rüütlimõisad lisaks Haljala kihelkonnas olevale ka Kirbla, Keila ja Halliste kihelkonnas. Veel kandsid Rõuge, Patküla, Holstre, Taagepera, Holdre, Arula, Leebiku, Luunja, Torma, Alatskivi ja Saare mõisate kõrval- või karjamõisad Vanamõisa nime. Kokku leiame neid mõisate nimekirjast 19.
Praegu on Eestimaal Vanamõisa-nimeline küla Muhu, Pärsti, Kõue, Saue, Emmaste, Torma, Vigala, Puka, Märjamaa ja Mõniste vallas. Samuti kannab üks Kasarisse suubuv lisajõgi Vanamõisa nime ning samanimelisi järvigi on Eestis kaks: Pärsti vallas ja Tõrvas.
Tulles tagasi meie Vanamõisa juurde, meenutame ajalugu. 17. sajandil üles ehitatud mõis vahetas 18.-19. sajandil mitu korda omanikke, kuuludes nii von Uexküllidele kui ka von Lantinghausenitele. 19. sajandi algusaastatest kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis aadliperekonna von Brevernite omanduses. Mõisasüda kuulus neile kuni 1939. aasta ümberasumiseni.
Leitnant Gregor von Breverni ajal 1856-1859 valmis renessanslik peahoone. See on keskosas kahekorruseline, tiibadelt aga ühekorruseline. Hoone peafassaadi kaunistavad madal kolmnurkfrontaal ja veranda. Pargiküljel asunud puitpitsidega lahtine veranda on hävinud. Tallinn-Narva maanteelt viib mõisa 1,2 kilomeetri pikkune sihitee, mis suundub peahoone tagakülje keskteljele.
Millised olid Vanamõisa viimased mõisnikud? Rahvasuu on neid iseloomustanud mitmeti: nad olnud uhked, kuid mitte hullud rahva vastu. Armulikud olnud nad oma vanemaile teenijaile, kellele kingitud talukohti ja töövõimetusel antud armuleiba. Teisalt jälle kõneldakse, et nad olnud väga halvad. Viimase omaniku Hans von Breverni vanaisa olnud väga karm ja peksnud talupoegi. Ka Julius von Brevern, kes olnud ka haagikohtunik, jaganud tihti ihunuhtlust.
Mälestused räägivad ka talupoegade vastuhakkudest mõisnikule. Viimane mõisahärra Hans von Brevern oli populaarne, käis lihtrahvaga läbi. Ta olnud väga kaval ning tulnud välja ka kõige keerulisematest olukordadest. Revolutsioonipäevil püsinud Vanamõisa Ants, nagu lihtrahvas teda kutsus, oma mõisas ning kohanenud muutunud oludega. Räägiti, et kooliskäimine jäänud tal laiskuse tõttu pooleli ning kirjutamisesse ja raamatutesse suhtunud ta suure umbusuga. Majanduslikult oli ta aga ettevõtlik ning rajas oma mõisa piima konserveerimise vabriku, kirjutab G. Sandberg oma kroonikas.
1863. aastal on Haljala kihelkonnas 12 kooli, nende hulgas ka Vanamõisa. Helmi Aspeli 1931. aastal kogutud materjali järgi asus esimene Vanamõisa paruni poolt asutatud kool Võle külas ja hüüti Võle kooliks. Esimene õpetaja oli Gustav Lingkreim, 1860. aastast Gustav Vebermann. 1870. aasta paiku toodi kool Lambasaare kõrtsi, mis oli ammu suletud, siis hakati kooli Vanamõisa kooliks nimetama. Seal asus kool umbes 4-5 aastat, kuni ehitati uus koolimaja Aavidu (Avido) küla läheduses Kooli-nimelisele kohale. Seal lõpetas kool 1929. aastal. Vanamõisa kool alustas taas tegevust pärast Teist maailmasõda, asudes Lambassarel ja hiljem Vanamõisa mõisahoones. Vanamõisa algkool suleti 1960-ndate aastate keskel ning lapsed tulid Haljala kooli.
Vanamõisa aidamehe pojana sündis 1833. aastal kunstnik Karl Maibach. Lõpetanud Rakvere kreiskooli, pääses ta maalikunstniku, akadeemik K. T. Neffi eestkostel Peterburi Kunstide Akadeemia õpilaseks. Tema sidemed oma kodukandiga jäid edaspidi juhuslikeks: külaskäigud vanemate juurde Rakverre, kirjad sõpradele. Tema maastikumaale leidub laiali üle maailma ning olid omal ajal Lääne-Euroopa kunstiturul konkurentsivõimelised.
Vanamõisa külas sündis väiketaluniku pojana 1899. aastal kirjandusteadlane ja kriitik Nigol Andresen. Pärast Vanamõisa vallakooli õppis Vihula ministeeriumikoolis ja Rakveres Õpetajate Seminaris. Ta töötas mitmel pool õpetajana, teatrites dramaturgina, osales poliitilises elus. N.
Andresen represseeriti 1950. aastal, vangistusest vabanes 1955. N. Andresen on kirjandusteaduslike tööde ning monograafiate autor.
Vanamõisa seostub ka kolhoosi ajal tegutsenud biotsehhiga, mille ehitamist alustati 1961. aastal ning läks käiku paari aasta pärast. Biotsehhis hakati tootma väga nõutavat veiste haiguse pügaraia vastast preparaati.
Biotsehhi kollektiiv tegi koostööd tollase Üleliidulise Eksperimentaal-Veterinaaria Instituudi teadlastega eesotsas akadeemik Arutjan Sarkissoviga. Biopreparaat LTF - 130 oli kasutusel kogu Nõukogude Liidus ning leidis 1983. aastal tee ka välisturule. Biotsehhi kauaaegne juht oli Karl Aavik ning vanemveterinaararst Aare Kunnus. 1987. aastal määrati biotsehhi kollektiivile Eesti NSV riiklik preemia trihhofüütiavastaste suure efektiivsusega vaktsiinide seeriatootmise ja juurutamise eest. Biotsehh lõpetas tegevuse 1990-ndate aastate keskel.
Praegu elab Vanamõisa külas 51 inimest: 28 naist ja 23 meest, nendest lapsi 9.
Vanamõisas tegutseb kaks puiduga tegelevat ettevõtet, pakkudes tööd ka ümberkaudu elevatele inimestele.
