Eesti alpinistid pole munajoodikud
Alpinist ja sukelduja, seikleja Jaan Künnap andis välja raamatu “Fotograafia minu elus”, lisaks on Kiek in de Kökis avatud tema fotonäitus.
Veidi ronimist linnatornis, ja olemegi mägedes – Jaan Künnapi fotodel jäädvustatud mägedes. Fotonäitus väärib seda pingutust, sest vähe on neid alpiniste, kes võtavad oma piiripealsesse kandamisse lisaks korraliku fototehnika.
Et jõuda fotokunstini, on seebikarbiga klõpsutamisest vähe, kuigi ka tavalistel piltidel on dokumentidena oma väärus. Need peegeldavad meie kultuuriajaloo üht lõiku: kui tasandiku maamehest on saanud mägede kuningas. Kunst aga vajab suuremat süvenemist nii mägedesse kui ka fotograafiasse, aga ennekõike pikaajalist mägede tunnetamist, mida ei saavuta ühekordse ronimisega tippu.
Erinevalt linnatornist, kus on laiad trepiastmed ja käsipuud, pole kaljusid mööda üles liikudes suurt midagi: kivid ja inimese ümber haigutav tühjus.
Jaan Künnap ongi öelnud, et alt vaadates on mäed vaid kivikuhi, alles ülevalt tuleb esile selle loodusime suurejoonelisus ning hingus. Alles ülalpool pilvi näeme karge aine, valguse, lume ja hapra pilvekoe ning udude pidevalt muutuvat köitvat vaatemängu. Eks see meelitab ka sadu lauskmaa eestlasi mägedesse pürgima.
Energia, mis on meie elu alus, tuleb ju maast. Rajage oma kodu kaljule – ütleb ju pühakirigi. Mäed ongi selle maapõuest väljunud energia kivistunud kehastused. Ka Tallinnas võib kunagi maapinnast pursata üks suur mägi.
Tihti saab Jaan Künnapi fotodel mägede suures mõõtkavas kohata tillukesi inimesi. Mägi ei hooli inimesest, aga inimene mäest küll, sest teadvustab seda, annab talle nime, hoolimata kivikamaka kõledusest ning teda katvast ohtlikust liikuvast lumest. Inimene paneb mägedes ennast proovile – tahtes olla justkui looduse kroon.
Nii näituse kui ka raamatu tippteosteks pean mustvalgeid fotosid mägedest, kus Künnap on saavutanud suurima esteetilise ja tehnilise veenvuse, pälvides nende eest ka rahvusvahelisi auhindu. Ta kuulub neis spetsiifilistes fotodes vaieldamatult maailma fotograafia tippu – nagu alpinistinagi. Neis töödes avaldub Tao puhas meel, mida paljud otsivad joogast või budismist.
Mustvalgetele fotodele lisatud värvilised mäepildid ja dokumendid alpinismist ei sega neid, pigem lisavad kvaliteeti, mida fotograafilt ootavad eelkõige alpinistidest kolleegid. Eesti mägironijad on jõudnud maailma tippkõrgustesse ja see tekitab meis, väikeses rahvas, uhkustunnet.
Eraldi osa moodustavad näituse ja raamatu koosluses intiimsemad aktifotod, justkui pehmendades kaljusid. Näen neis Peeter Toominga ja teistegi meie 1960.−1970. aastate fotokunstnike traditsiooni jätkamist, aga juba tänapäevases võtmes. Ka siin seostab Jaan Künnap naist loodusega, sealhulgas mägedega. Neis sulab naine loodusesse, aga ongi ju naine meile kõige lähedasem vaste loodusele, mis meid ahvatleb ja pingutama sunnib.
Alpinistina ja nüüd ka fotograafina on Jaan Künnap meie rahvuslik uhkus, tähtsamgi kui mõne üksiku ala olümpiavõitja, sest iga kõrge tipu vallutamine on uus võit. Tema järjekindlus enda valitud teel on aukartustäratav, isegi minusugusele vanamehele, kes kardab kõrgust. Eesti mees Jaan Künnapi kujus on selline, kes võtab ette ja teeb: kas või ohvri hinnaga.
Kuna Eestis pole mägesid, vaid ühe künka oleme nimetanud Munamäeks, pole eesti alpinistid munajoodikud; leiavad kõrgmäed üles mujalt maailmast ja vallutavad need.
Jaan Künnap on sellisena maailmamees nagu sportlasest maailmameister, tipptennisist, sumomaadleja, maadeavastaja, Arktika uurija, suur helilooja või kunstnik. Selliseid maailmamehi-naisi on eestlaste hulgas küllaldaselt, nii et me võime olla uhked.
