Virumaa mees tegi maailma raamatukujunduse konkursil ajalugu
Kui Ivar Sakk räägib ümarvormidest, mõistatuslikkusest ja delikaatsusest, koketsusest ja rafineeritud elegantsist, siis kellest käib jutt? Ega ometigi mitte naistest?
Ei, mitte naistest, vaid kirjatüüpidest, ning see teos, kus neist lugeda saab - "Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu" -, tõusis rahvusvahelisel konkursil poodiumile, pälvides kujunduse eest rohkem kui poole tuhande raamatu seas kolmanda koha. Fanfaarid hüüdku ja trummid põrisegu, sest Virumaa mees tegi ajalugu: midagi sellist pole eestikeelse raamatu sajanditepikkuses ajaloos veel juhtunud.
Te räägite tüpograafiast sama huvitavalt kui Turovski loomariigist, Kuuskemaa Tallinna vanalinnast ning Vseviov Venemaa ajaloost. Võib-olla tasuks teilgi hariv raadiosaade ette võtta, sest - nagu te isegi oma raamatus tõdete - tüpograafiast kui elitaarsest erialast on saanud pärast personaalarvutite läbimurret massidesse ning interneti jõudmist ka Kapa-Kohilasse rahvakunst.
Jah, kuid raadiosaadet siiski teha ei saa, sest inimesed peavad neid kirjatüüpe nägema, millest ma räägin. Arvutites on need muidugi olemas: klõpsa rippmenüü lahti ja vali, millist fonti tahad. Kui tahad vanaemale sünnipäevakaarti printida, valid neist ilusama, aga üldiselt kasutatakse seda, mis esimesena ette tuleb. Kuid nende fontide nimesid ja päritolu teavad vähesed. Samas nii vähe neid inimesi ka pole, et tüpograafiast poleks üldse mõtet rääkida, ning üliõpilasi õpetades tundsin ma, et selline raamat on Eestis puudu.
Ma saan aru, et eri fontide täpset arvu ei oska keegi öelda, sest - taas teie raamatut tsiteerides - kui käsitsi võttis uue kirjatüübi tegemine aasta, siis nüüd valmib see nädalaga. Kuid millisest suurusjärgust käib jutt? Sadadest? Tuhandetest?
Kümned tuhanded, sest arvutiprogrammi abil saab igaüks oma kirja teha. Näiteks kunstiakadeemias teevad tudengid oma käekirjast fondi ehk siis - kui sa ei viitsi enam kirjutada, vajutad lihtsalt klahvi.
