Eesti prosaistid on end lõpuks kokku võtnud!
Eesti Kultuurkapital jagas 2012. aasta parimatele kirjanikele-raamatutele kirjandusauhindu. Žüriil oli raske ülesanne – üle aastate ilmus palju väärt proosat.
Tulevikus on võimalusel plaanis ka nominentidele rohkem tähelepanu osutada, sest ega kirjandus ole sport, kus üks selgelt kõiki teisi võidab. Juba teist aastat esines väike valik põhižanride nominente auhinnajagamise eelõhtutel ka Tartus, Viljandis ja Tallinnas väikeste kirjandusõhtutega. See Märt Väljataga ideest tõusnud traditsioon nõuab veel süvendamist.
Lisaks on kaalutud tõsisemalt ka neile, kes lõpuks laureaadiks ei osutu, anda loomingulised stipendiumid: lõpuks on see ju võimalus paremate kirjanike esiletõstmiseks. Seda muidugi juhul, kui nood rahalised vahendid kuskilt leitakse.
Kultuuris konservatiiv, majanduses sotsialist
Märt Väljataga, teie suur tõlkimistöö on ikka rahvavalgustus. Aga millist osa rahvast saab nõnda valgustada, kes on nt Wystan Hugh Audeni imelise asjakese lugejad?
Kui oleksin avaldanud Audeni mõnes muus kirjastuses, oleks seda trükitud 200 eksemplari ja ostetud 100. Loomingu Raamatukogu toimetas raamatu tuhande inimese postkasti.
Auden pole nii hermeetiline autor midagi, pigem demokraatlik luuletaja, kes meenutab Gustav Suitsu. Suitsu “Kõik on kokku unenägu” ja 20 aastat hilisem Audeni “1. september 1939” on üllatavalt sarnased. Auden on tehniline ja trikitav poeet, keda tasuks lugeda neil, kes ise värsse kirjutavad või tahaksid seda teha. Peale luuletuste sisaldab see raamat ka esseid luuletamise kohta.
Vikerkaare kallal õiendatakse vahel, et pahempoolne või sotsialistlik. Kas ikka on, või on need sõnad lihtsalt püüd me ühiskonnas intellektuaalset kriitikat tasalülitada?
Ma ei taha Vikerkaart poliitiliselt määratleda, see pole poliitikaajakiri. Võrreldes mõne muu väljaandega asume vist pigem tsentris. Puhtisiklikult kaldun niisuguse enesemääratluse poole: kultuuris konservatiiv, poliitikas liberaal, majanduses sotsialist. Aga ma ei soovi, et see valem kanduks ajakirja ilmesse.
Kodanikuna teeb mulle muret äratundmine, et enamik eestlasi ei salli venelaste olemasolu ja püüdlusi siin mitte mingis vormis. See blokk ei võimalda lahendada ka muid muresid. Sügisene protestilaine käis valitseva poliitika protseduuride, mitte niivõrd selle sisu vastu.
Häid inimesi ei tohi eemale tõrjuda
Rein Raud, on kirjandusel veel seda väge, et inimesi millegi eest hoiatada, või üldse, nende maailma kujundada − või täpsemini, milliste inimeste pääle kirjandusel toda väge veel jagub?
Ikka on. Ja ega neid inimesi pole kunagi nii palju olnud. Vanema põlvkonna vajadus hankida endale kõik head eestikeelsed raamatud ei olnud ju ka alati vajadus kirjanduse järele, vaid vajadus sideme järele oma kultuuriga, mida võõrvõim üritab alla suruda.
Kui meie oma võimu tegude tagajärjed seda alla suruvad, pole see praeguse aja eestlase jaoks enam probleem, vaid võimetus tulla toime turumajanduslikus konkurentsis. Aga ka selles valguses vaadates paistab, et kirjanduse vägi on ikka enam-vähem endine, lihtsalt vahepeal on mõned muud asjad endale väge juurde kogunud.
Milliste ohtude vahel Eesti laevuke lähiaegadel purjetab? Ega siledat ohuvaba merd vist nüüd enam jupp aega näha pole?
Kangesti teeb muret mõnede inimeste suur ihalus kõva käega juhi järele. Kuid suurimaks ohuks pean siiski igasuguseid mõtteviise, mis üritavad Eestis praegu elavaid inimesi mõne lihtsa välise tunnuse – näiteks emakeele – järgi üksteisele vastandada. Meid on nii vähe, et me ei või endale seda luksust
lubada.
Ma ei räägi muidugi Rossija-karjujatest, nemad vastandavad ennast Eestile ise. Kuid päris palju on neid, kes on võtnud valitsuste integratsiooni-lubadust tõsiselt, õppinud eesti keele ära ning üritavad end Eesti ühiskonda sulandada, samas oma kultuuri hülgamata. See on viis olla, mis paljudele mujal maailmas hakkama saanud eestlastelegi hästi tuttav. Neid inimesi
ei tohi eemale tõrjuda.
