Ajate tasapisi ka väikese kultuuri suurt asja: on see pigem nagu võitlus või pigem nagu püüd miskitki säilitada või hoopis kaduva kultuuri viimased huiked või... Kas Eesti Vabariigist on selle asja ajamisel ka kasu või püüame siin kõike liiga ühetaoliseks manada?

Ma ajaks läbi ilma selle suure ja väikese kategooriata ja lihtsalt tänaksin. Pärismaalase tunne kylastab vahel kyll, aga see on suhteliselt rahulik. Ma saan siin maa peal teada need asjad, mis saan ja teen, mida oskan. Muu liigub või seisatab juba oma seaduste järele.

Loomulikult on see riik, täpsemalt mõned ta kodanikud – lugejad, kuulajad, kultuurisisesed otsustajad – mind aidanud. Kulka on mulle aega ostnud, et saaksin omi asju teha ja uurida. Õiged inimesed õpetavad, inspireerivad ja aitavad edasi. Samuti maastikud. Sõitsime nyyd tunnikese eest õhtul läbi Obinitsast Võru poole. Loojang lähenes ja keset silmapiirini ulatuvat suurt lumist põldu olid umbes poolekilomeetrise vahega raagus tammed. Neid oli väga avar vaadata. Ka nii aitab see maa mind.

Lauri Sommer sai Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna laureaadiks raamatu „Räestu raamat“ eest.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena