Õnneks ei saa ma sugugi kurta, et meie lastekirjanike teoseid ei osteta. Tublid lugejad ja fännid on täiesti olemas ja on päris palju lugemishuvilisi vanemaid, kes ka teadlikult oma laste lugemisvara eest hoolitsevad. Selles mõttes ei lähe meie kaasaegsel lastekirjandusel halvasti. Meil on oma publik.

Olen viimase kolme aasta jooksul ära vaadanud pea kõik Eestis lavastatud lasteetendused. Midagi pole teha – lihtsalt kokku traageldatud, aga suurejooneline menumuusikal toob Nokia Kontserdimaja umbselt täis, samal ajal mängitakse näiteks Tartu Uue Teatri leidlikult esitatud “Hansu ja Grete” muinasjuttu paarikümnele väikesele vaatajale. Nii need teatriharjumused ja maitse maast madalast kujunevad.

Kui palju peab tänapäeva laste maailma sisse tungima juba uute vahenditega? Sõber Karl-Martin Sinijärv on öelnud, et lasteraamatud võiksidki olla rohkem elektroonilised, et laps saaks kollipildi näpuga liikuma panna jne...

Kui ma teksti asemel teeks raamatusse mingeid liikuvaid pilte või vidinaid, siis sel juhul poleks enam tegu ka kirjanikuga, vaid ma ei tea … pigem vidinameistri või IT-kunstnikuga. Kui huvitavale tekstile on raamatusse lisatud veel mingi põnev, nutikas ja vaimukas tehniline lahendus, mis seda lugu täiendab, siis selles pole loomulikult midagi halba. Kui aga kõik on suunatud välisele efektile ja selle taustal lugu ise on mannetu ning algeline, siis seda on küll paha lugeda. Selliseid raamatuid ilmub paraku tõepoolest päris palju.

Ma siiski usun veel sõna jõusse. Käin päris palju koolides lastega kohtumas ja loen siis peamiselt oma lasteluuletusi neile ette. Ja nad kuulavad väga hästi, elavad kaasa, naeravad. Lapsed on ausad − kui neil on igav, annavad nad seda otsekohe esinejale ka tunda. Lastele meeldib väga, kui neile raamatuid ette loetakse.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse žürii valis aastaauhinna laureaadiks Jaanus Vaiksoo raamatu „Supipotikarneval“.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena