Marek Tamm: Mälupoliitika ja ajalugu on eri asjad
Marek Tamm, ajalugu on kõigil jälle hambus, see on ju tõtt-öelda hää: räägitakse vähemasti. Kuidas teile tundub too “Ümera lahingu vaidlus”, kas ja milliseid rahvuslikke müüte me vajame, või peaks ajalooteadus ikka kõigest sellest käed puhtaks pühkima?
Ma olen samuti seda meelt, et mida rohkem üks ajalookultuur esitab endale küsimusi, mida rohkem vaieldakse minevikutõlgenduste üle, seda rikkalikum ja elutervem see ajalookultuur on. Ajalookultuur on aga väga lai ja kirev nähtus, kutseline ajalooteadus hõlmab sellest vaid väikese ja mitte tingimata kõige mõjuvõimsama osa.
Möödanik on definitsiooni järgi möödas. Meie ainus võimalus on pakkuda möödaniku kohta võimalikult veenvaid ja põhjendatud tõlgendusi, muuta see möödanik meile vähemalt ositigi mõistetavaks. Kuid mitte iial ei suuda me taastada minevikku kogu selle täiuses või seletada kõike möödanikus toimunut.
Ajalooteadus sellisel kujul, nagu ta XX sajandil kujunes, ei sea kindlasti oma eesmärgiks kultiveerida müüte või turgutada kellegi rahvuslikku või muud eneseteadvust. Nende ülesannete täitmisega on ühiskonnas ametis teised ajalookultuuri kandjad ja kujundajad nagu poliitikud, publitsistid, pedagoogid, propagandistid jne.
Ajalooteadus kui üks ajalookultuuri osa on mõistagi allutatud teadusvälistele mõjuteguritele, ent just nende teadvustamine peaks olema üks võimalus nende mõju tasalülitada või vähemalt kahandada. See, mida nimetad “Ümera lahingu vaidluseks”, ei ole laadilt ajalooteaduslik vaidlus, sest selles küsimuses on erimeelsused kaunis väikesed, vaid see on vaidlus eesti rahvusliku identiteedi loomuse üle tänapäeval. Vaidluse panused on niisiis eeskätt ideoloogilised ja vastust otsitakse küsimustele – kes on eestlane? kui vana on eestlane? jne –, millele ajalooteadus ei olegi suuteline vastama. Kuid kõigest sellest pikemalt kirjutan oma raamatus “Monumentaalne ajalugu”.
Kuidas suhtuda iseseisvuse meridiaanipäeva? On see ka uue müüdi loomine, et me oleme nüüd kuidagi rohkem vabad või ekstra vabad?
Seegi ettevõtmine ei puutu ajalooteadusesse, vaid mälupoliitikasse; see on üks riigivõimu katse kehtestada teatud tõlgendusi minevikust, ja kui kodanikud sellega kaasa lähevad, siis järelikult see töötab. Iga riik maailmas viljeleb mälupoliitikat, valib välja teatud sündmused minevikust, mida riiklikult tähistada või mälestada, püstitab monumente teatud ajaloosündmustele või -tegelastele jne.
Seda ei pea tingimata tõlgendama müüdi loomise terminites, pigem kuulub see valdkonda, mida Rousseau nimetas juba XVIII sajandil kodanikureligiooniks – igale riigile iseloomulikuks sümbolite ja sümboolsete tegevuste tervikuks.
