Helir-Valdor Seeder: osta maad, seda ei tehta kunagi juurde!
16. märtsil kirjutas Statistikaameti peadirektor, põllumees ja alles hiljuti Põllumajandusministeeriumi asekantslerina töötanud ning Ühise Põllumajanduspoliitikaga (ÜPP) hästi kursis olnud Andres Oopkaup kommentaari „Kas suudame EL-i rendihindadega konkureerida?”. Niivõrd autoriteetne arvamus vajab kindlasti kommenteerimist, sest mitmes väga olulises (põllu)majanduspoliitilises küsimuses olen erineval seisukohal.
Olen nõus sellega, et Eestis on juba praegu probleemiks olukord, kus toetused ei jõua sageli aktiivsete põllumeeste ja tegelike toidutootjateni. Eestis on maareformi järgselt suur osakaal rendisuhetel ning aktiivsed põllumehed, kes ei ole maaomanikud, on seetõttu halvemas seisus. Sellisele olukorrale otsitakse lahendust kogu Euroopa Liidus, sest analoogne mure vaevab ka Lääne-Euroopa riike. Ka mujal teistes riikides on toetused on väga erinevad, rakendatakse keerulisi toetusõiguste süsteeme ning tootja ja toetusõiguste omanik ei pruugi sugugi kattuda. Ainus olukorda võrdsustav lahendus oleks otsetoetuste kaotamine ning keskendumine maaelutoetustele, mis sisaldavad põllumajanduse arengut ja konkurentsivõimet soodustavaid meetmeid.
Kuidagi ei saa aga nõustuda ülejäänud kommentaaris toodud väidetega. Tõenäoliselt ei hakka rendihinnad Lääne-Euroopas seoses toetuste võrdsustumisega. Esiteks juba seetõttu, et summa, mille võrra vähendati mitmes riigis otsetoetusi, lisati finantsraamistiku kokkuleppes lisati maaelutoetustele ning lepiti kokku paindlikkuses, mis võimaldab liikmesriigil raha maaelutoetustest tagasi otsetoetusteks suunata. Olen kindel, et mitmed riigid seda võimalust ka kasutavad.
Teiseks ei ole Lääne Euroopa kõrgete rendihindade aluseks mitte ainult kõrgemad otsetoetused, vaid maapuudus ja tihe konkurents maakasutusele. Näiteks Hollandi põllumeeste enam kui 15 korda kõrgemad rendihinnad võrreldes Eestiga on tingitud eelkõige tihedast konkurentsist maakasutusele, sama on olukord Belgias, Taanis jt riikides. Selline olukord lähitulevikus ei muutu. Seega Eesti püüdlused otsetoetuste võrdsustamise suunas, olukorras, kus neid kaotada pole võimalik, ei kahjusta kuidagi meie põllumajandustootjate konkurentsivõimet võrreldes samade probleemide ees olevate Lääne-Euroopa põllumeestega.
Mis puudutab maa ja rendihindade tõusu Eestis, siis pikas perspektiivis on see sõltumata otsetoetuste kasvust vältimatu. Ka meil kasvab konkurents põllumajandusmaa kasutusele, võrreldes Lääne-Euroopaga on aga meie samaväärse põllumaa hind praegu veel oluliselt odavam. Eestis oli 2007. aastal põllumaa keskmine müügihind 833 eurot hektari eest, 2012. aastal oli vastav näitaja 1388 eurot. Madal maa hind meelitab välisinvestoreid, kes ei pruugi olla ka põllumajandustootjad, Eestis maad odavalt kokku ostma. Lugesin hiljuti ühest Soome ajalehest üleskutset osta Eestis odavat maad ja tõdemust, et seda oleks pidanud juba varem tegema. Põllumaa õiglasem hind aitab aga paremini mõista maa kui taastumatu loodusvara väärtust. Siis jääks tulevikus tegemata nii mõnedki suurejoonelised või vähem suurejoonelised „kinnisvaraprojektid” kõige viljakamatel põllumaadel. Kõrgem maa hind annab Eesti põllumehest maaomanikule ka suuremad tagatised pankade ees.
Õige oleks lähtuda Mark Twaini soovitusest oma pojale – osta maad, seda ei tehta kunagi juurde! Seega peame hoolitsema selle eest, et Eesti põllumees oleks ise maksimaalselt maaomanik, mitte võitlema niivõrd maa tegeliku väärtuse saavutamise vastu. Peame endale selgelt teadvustama, et odav maa ja odav tööjõud ei saa olla lõpmatuseni Eesti konkurentsivõime aluseks ja välisinvesteeringute siia meelitajaks.
Ei saa ma nõustuda ka väitega, et põllumeeste taskust kasseeritava maamaksu tõus tuleneb kodualuse maa maksuvabastusest. Kohalikele omavalitsustele kompenseeritakse maamaksuvabastusega saamata jääv tulu. Tegelik põhjus oli ju kohalike omavalitsuste poolt tõstetud maamaksuprotsent, mis oli protest sellele, et riik ei ole taastanud kärpe-eelarvega vähendatud omavalitsuste tulubaasi. Arvan, et seda tuleks kindlasti teha. Aga väita, et põhjuseks on kodualune maamaksuvabastus, on sama rumal, kui tööandjad vähendaksid palka põhjendusega, et riik tõstab tulumaksuvaba miinimumi.
Lõpetuseks, Eesti riik vajab tõepoolest rendihinna statistikat, mida saaks koguda nii põllumajandustootjad ja tootjaorganisatsioonid kui ka riiklik statistikasüsteem. Aga mõlemal juhul on selleks vaja vahendeid. Ega erasektor ei ole igiliikur, mis ilma rahata vajaliku töö ära teeb.
