Kunstis pole demokraatiaga suurt midagi teha
Kui ausalt ütelda, siis mul ei olnud kevadnäituse suhtes Kunstihoones mingit erilist eelhäälestatust.
Oli küll teadmine, et enim on seal eksponeeritud maali, siis veel graafikat, natuke skulptuuri ja üht-teist veel. Ja tõesti – töid on 93 kunstnikult, keda ühendab ehk ainult see, et nad on pühendunud kunstile, selle mõiste ehk kõige traditsioonilisemas ja laiemalt arusaadavamas tähenduses.
Otsustades pressiteate põhjal, olla osaleda soovijaid olnud veel teist sama palju, kuid kelle tööd žürii valiku põhjal näitusemaja seintele siiski ei pääsenud.
Järelikult on selline näituseformaat piisavalt populaarne nii osaleda soovijate kui külastajate seas.
Kui meenutada, siis kevadnäituste traditsiooni taaselustamise idee tuli Ants Juskelt ning päädis läinud aastal kaheosalise kevadnäitusega, kus esineti lausa tähestikulises järjekorras.
Korraldajate põhipaatos oli toona sama mis nüüdki: “Igasuguste siltide all käib halastamatu võimuvõitlus – muidu väga head kunstnikud ei suuda end maksma panna, kuna nad ei valda turumajanduslikke nippe ega oska ära arvata, mis trend kuraatoreid parasjagu huvitab. /.../ Kuraatorita kevadnäitus ei ole nostalgiline meenutus ebademokraatlikust ühiskonnast, vaid tänase kunstielu demokratiseerimise katse.”
Olgu selle “demokratiseerimisega” kuidas on – raske uskuda, et kunstis on demokraatiaga suurt midagi peale hakata –, aga selge on ka see, et ei eelmine ega ka praegune kevadnäitus ei anna meie tänapäeva kunstist terviklikku ega piisavalt ülevaatlikku pilti. See toob sellest rõhutatult esile vaid ühe, nagu öeldud, kõige traditsioonilisema külje.
Naeruväärne torm teeklaasis
Meie praegune kunstipilt on äärmiselt fragmenteerunud, parimal juhul vaid üheaegselt toimivate ja samas vastandlike ning tihti ka teisi välistada üritavate protsesside kogum.
Kohati, kui jälgida ambitsioonikate kunstielu korraldajatete/kuraatorite sõnavõtte, tundub, et justkui elataksegi barrikaadidel, kus kellelgi, kes on “teistsugune”, puudub igasugune lootus ellu jääda. Aga arvestades, kui marginaalne on meie kaasaegne kunst suuremas pildis, ei ole see midagi muud kui naeruväärne torm veeklaasis, millest võita pole kellelgi, kuna siinne tegevus laiemaid kunstiprotsesse paraku ei mõjuta.
Tegelikult on selline fragmenteerumine meie kaasaegses demokraatlikus ühiskonnas palju ulatuslikum nähtus. Sellest räägivad eri arusaamade kokkupõrked keskaegsest ajaloost, samasooliste paaridega seotud küsimustes jne. Väga üldistatult öeldes annab see omal moel tunnistust nõukogudeaegse karastusega põlvkondade aeglasest taandumisest ning uute, ütleme, euroopaliku “asjade käsitluse” omandanud noorte pealetulekust.
Omaette küsimus on see, kuidas kirjutada sellisest suurest ülevaatenäitusest. Enamjaolt on igalt kunstnikult sellele välja pandud üks, harvem kaks, mõnelt ka kolm tööd. Alustaksin aga näituse õnnestunud kujundusest (Kaarel Eelma). Mõte paigutada tööd seintel eraldi blokke moodustavalt mitmesse tasapinda, samas asetades ühe kunstniku tööd mitte kõrvuti – kui need tervikut ei moodusta, nagu näiteks Tiit Pääsukese neljaosaline “Märgid näitavad” −, vaid teise konteksti, on efektne ning toimiv lähenemisviis.
See loob mõneti salonglikkuse tunde, mis antud väljapaneku puhul on vist kõige sobivam. Siit ilmneb veel üks nii esinevaile kunstnikele, kuid ilmselt ka näitusekülastajaile oluline aspekt – nimelt just see kontekst, võrdluse võimalus, mille raames saab nüüd üht või teist tööd lähemalt vaadata.
Vähestest skulptuuridest, mis näitusel väljas, nimetaksin Tiiu Kirsipuu tööd “Peeter Laurits: maa ja ilm”, mis on lahendatud enam-vähem samas võtmes kui ta mõne aasta tagused tööd Tõunu Haavast ja Andres Dvinjaninovist, ehkki märksa tõsisemalt ja mitte nii mänguliselt kui viimati nimetatud. Aga ega Laurits, kes eksponeerib samas kõrval dialoogi tekitavalt oma digitrükki “Sugupuu”, ei ole ka näitleja.
Jüri Arraku maal “Müüdi sünd” näis tekitavat vaatajates omajagu elevust, mida põhjustasid sellel kujutatud kopuleeruvad lind ja loom, ja kõrval paiknev ning seda teemat omakorda võimendav Sirje Peterseni töö “Suhtelisus I”.
Suureformaadilise ning külastaja tõsisesse mõtisklusse suunav töö on eksponeeritud Peeter Mudistilt (“Õhtune paadimees”).
Samas seinas on veel mitu head maali – Laurentsiuse “Krõõp”, Ilmar Kruusamäe “Sõber Sova (arhitekt Vahur Sova portree)”. See on tehtud just sellise detailitäpsusega, nagu tal suureformaadiliste portreedega ikka tavaks on olnud.
Avalik huvi ja kultuuripoliitika
Tegelikult ongi nii, et enamiku eksponeeritud tööde autorid on nende maalimislaadi eripära teades juba eemalt kergesti äratuntavad.
Toomas Vindi “Mäng II” meenutab kangesti ta aastakümnete taguseid töid jne. Selles mõttes on üllatusi muidugi vähe, aga kas neid peab siis ilmtingimata olema.
Siiski, Anne Parmasto, keda teame nii abstraktsionisti kui maastikumaalijana, on välja toonud täiesti uue tahu oma loomingus – autoritehnikas teostatud kolmemõõtmelisuse poole liikuv “Happpeline”, milles kasutatud kriiskavaid neoonvärve.
Põhimõtteliselt on sel näitusel igale maitsele midagi – need, kes tahavad näha meie kunsti “elavaid klassikuid”, näevad neid; kes tahavad näha päris noori, näevad neidki, rääkimata vahepealsetest.
Seinast seina ülevaatenäitustel ka oma pragmaatiline aspekt, sest siin langevad avalik huvi ja kultuuripoliitika, mis on muu hulgas suunatud näitusemajade omatulu kasvatamisele, kokku.
Ja kas keegi teab mõnd kunstnikku, kes oleks pahane selle peale, et tema töid tahavad tuhanded vaatajad näha?
MIS TOIMUB
“Kevadnäitus”
- Eesti Kunstnike Liidu 13. aastanäitus Tallinna Kunstihoones.
- 5. aprillist 5. maini.
- Väljas on 93 kunstniku teosed.
