Kvaliteetne sööt parandab lehma tervist ja pikendab eluiga
Ei ole saladus, et piimatoodangu suurenemisega on vähenenud lüpsilehmade eluiga. Praegu püsivad suurfarmides lehmad karjas keskmiselt vaid 2,5 laktatsiooniaastat, mõnes laudas aga isegi alla selle. Võrdluseks võiks tuua väiketalupidajad, kes suudavad oma loomi poputades hoida neid karjas isegi kuni kaheksa aastat.
Kuidas seda vältida, selle üle juurdlevad nii tootjad kui põllumajandusteadlased. Põhjusi on palju: kas on sööt keskpärase või halva kvaliteediga, kas on söötmine üle forsseeritud ja manustatakse liiga palju jõusööta maksimaalse toodangu saamiseks, samuti mitmesugused haigused ja loomade valest pidamistingimustest tingitud stress.
Sööt peaks olema kvaliteetsem
Eesti Maaviljeluse Instituudis (EMVI) on uuritud sööda seost lüpsilehmade heaolu ja karjast väljamineku eaga perioodil 2008–2012.
Uurimiseks kaasati vabapidamisega lüpsilautu üle Eesti. Koguti siloproove ja miksersegude söödapoove vastavalt lehmade söötmisgruppidele. Analüüsiti silo toiteväärtuse ja käärimise kvaliteedinäitajaid ning sööda toksilisust. Lehmade terviseprobleeme ja karjast väljamineku põhjuseid analüüsiti Jõudluskontrolli Keskuse andmete põhjal ning küsitluse alusel.
Uuringute tulemused tõid välja tõsiasja, et kõrge toiteväärtusega ja hästi käärinud siloproovid moodustasid vaid 38% kõigist proovidest.
Üldistatuna võib see tähendada, et enam kui pooled piimakarjapidajad söödavad oma loomadele kas keskpärast või vähemväärtuslikku sööta. Nii oli vähemväärtusliku ja keskpärase kvaliteediga proovide osakaal 55% ning 7% proovidest olid võihappelised ja roiskunud.
Tulemuste järgi kõikus silode kuivainesisaldus (KA) 17,2–49,6%, toorproteiinisisaldus (TP) 8,1–18,7% ja toorkiusisaldus 23,4–35,1% kuivaines. Silo pH tasemed kõikusid 3,6–5,2; võihappesisaldus 0–5,5% kuivaines ja ammoniaaklämmastiku sisaldus 3,1–13,0%.
Samas peaks kvaliteetse silo proteiinisisaldus olema vähemalt 15–16% ja metaboliseeruva energia sisaldus suurem kui 9,5MJ/kg kuivaines. Enamiku silode energiasisaldus oli tunduvalt madalam ja kõikus enamasti 8,0–9,0 MJ/kg KA vahel. See annab eelkõige märku sellest, et koristamisega hilineti.
Tavaliselt saab kõige parema kvaliteediga just esimese niite silo, ja seda siis, kui siloteoga alustatakse õigeaegselt. Teise ja eriti kolmanda niite silod on sageli halvemad, madalama toiteväärtuse ja käärimise kvaliteediga, seda eriti siis, kui ilmad on sügiseselt pilvised ja vihmased.
Selline ilmastik pidurdab suhkrute tekkimist taimedes, see omakorda alandab taimede sileeruvust ja halvendab sileerimistingimusi. Raskesti sileeruvate liblikõieliste ja märjema materjali korral tuleks kasutada keemilisi silokindlustusvahendeid (Superben, Niben, AIV, Kofasil), sest need on efektiivsemad ja suurendavad lisaks silo aeroobset stabiilsust.
See on eriti oluline hoidla avamisel või kevade saabudes, mil silo kvaliteet langeb. Kevadised soojemad ilmad soodustavad võihappebakterite arengut, proteiini lagunemist ja silo üldist riknemist. Silovalmistamisel tuleb täpselt järgida tehnoloogilisi nõudeid. Rohumaid tuleb aeg-ajalt uuendada ja korralikult väetada. Silo kvaliteeti aitab tõsta ka rohumassi närvutamine põllul.
Toksilist silo on vähe, kuid juhuseid esineb
Meie silodes leidub mükotoksiine harva, samas võib neid leida just riknenud silos. Riknenud silos võib leiduda ka enterobakterite tekitatud endotoksiine või proteolüütiliste klostriidide (võihappebakterite) tekitatud eriti mürgiseid ühendeid. Ja kui sööta loomadele niisugust eriti mürgist silo, võib see lõppeda loomade massilise hukkumisega karjas.
Paraku esines 2012. aastal ühes suurlaudas sellist massilist loomade lõppemist, mis tekitas majandile kahju rohkem kui 100 000 eurot.
Mükotoksiine oli vähem silos, kuid rohkem siloga segatud nn segusöötades. Üle lubatud piiri esines sageli toksiini ZEA. Toksiini DON oli üle lubatud piiri vaid ühel aastal ja ühe lauda söödasegus. Tasub esile tuua, et toksiini ZEA sisaldus oli kõrgem 35–38% proovides ja seda just tipplehmade ratsioonis. ZEA kõikus üle lubatu piirides 100–456 ppb segus (lubatud <100 ppb).
Ilmselt sattusid toksiinid söödasegusse jõusöödast ja teistest söödalisanditest, mis sisaldasid elavaid hallitusseeni. Siloga segatult hakkasid need niiskemas keskkonnas aktiivselt paljunema ja toksiine tootma. Seepärast ei tohi segusid mingil juhul pikemaks perioodiks ette teha, vaid ainult koheseks söötmiseks.
Probleemi teadvustamiseks tuleks edaspidi tootjatel koos siloproovidega aeg-ajalt saata laborisse ka seguproove toksiinide, eriti ZEA määramiseks, et saadud söödasegudega õigesti käituda (mitme toksiini esinemisel või limiiti ületava sisalduse korral neid loomadele sööta ei tohigi!).
Mõningail andmeil tekivad just ZEA toksikoosi korral sigimishaigused (looted hukkuvad, vaginiidid, viljatus, madal tiinestumine jne) ning nõrgad vasikad.
Praktikud on täheldanud sellel aastal poeginud lehmadel sageli nõrku ja haigeid vasikaid, kes kiiresti lõpevad. Nende arvates on selles süüdi möödunud aastal tehtud sageli ebakvaliteetne ja mingil määral toksiline silo. Arvestades kehvi silotegemise tingimusi, tundub selline arvamus üsna tõepärane olevat.
Miks tipplehmade eluiga on lühem ja mida ette võtta?
Aasta-aastalt suurenev piimatoodang pingestab ka rohkem loomade organismi, seda eelkõige tipptoodanguga loomadel, muudab nad haigusõrnemaks ning nõuab üha paremat söötmist ja pidamise korraldamist. Loomade karjast väljamineku enam levinud põhjused on mitmesugused haigused.
Uuringu järgi on lehmade olulisim väljamineku põhjus eelkõige sigimishaigused – 21,8%, järgnevad jäsemete haigused 12,2%, mastiit 9,8%, seede- ja hingamisteede haigused 7,3%, udarahaigused 6,2%, ainevahetushaigused 5,4% ja traumad 3,9%.
Kõige lühema püsivuse on põhjustanud mõnel juhul ka mujalt Euroopast ostetud tõuloomad, kes olid nakatunud viirushaigustesse ja andsid nakkust teistelegi.
Mida ette võtta?
Tulemused näitasid, et vabalauda pidamisel on hulk eeliseid: loomad saavad vabalt liikuda, ruumi on küllalt ja õhk puhas. Loomad saavad vabalt valida, millal söövad, kelle kõrval puhkavad ja millal jalutavad.
Puuduseks on see, et sagedamini esineb jäsemete ja sõrgade haigusi, sest loomad viibivad pikka aega libedal ja külmal betoonpõrandal. Kõige suuremat tähelepanu tuleb pöörata noorloomade kasvatamisele. Need on nagu lapsed sageli nõrgad ja eriti tundlikud kahjustavatele teguritele.
“Lasteaia perioodi” möödalaskmisi on hiljem kas raske või võimatu tasa teha. Noorkarja toitmise ja hooldamise tingimused ning sellest tulenev tervislik seisund määrab ära tulevase lüpsilehma toodangu ja kvaliteedi.
Nii tuleks juba mullikaeas vältida sõrgade ja jalgade vigastusi ning need kohe välja ravida. Talvel mõjub hästi ka loomade jalutamine väljas lumes. Sõrgade värkimist soovitatakse teha kaks korda aastas.
Meie arvates on üks oluline puudus see, et lehm ei saa enam kunagi karjamaale koos karjatamise eeliste ja päikesepaistega, mis oleks tema loomulik, aastasadade jooksul välja kujunenud keskkond.
Nii ongi loomade karjast väljalangemise peamised põhjused mitmesugused haigused ja häired ainevahetuse motoorikas. Loomade sööt, selle kvaliteet ja söötmine on väga olulised tegurid, vähendamaks terviseprobleeme.
Samuti tuleb tagada loomadele optimaalne heaolu ka õigete pidamistingimustega. Selline lüpsilehmade tervise ja heaolu suurendamine tõstab ka piima kvaliteeti ja tervislikkust.
Esmatähtis on tagada looma hea tervis
Kõrge piimaanni juures ei peaks enam mõtlema toodangu suurendamisele, vaid sellele, et hoida see stabiilne. Ehk tuleks looma tervise huvides hoopis alandada liigselt forsseeritud söötmist ja vähendada jõusööda osatähtsust ratsioonis.
Ei saa ju piimalehma toita seasöödaga! Lehm on ikkagi mäletsejaline rohusööja loom, kes vajab rohkesti koresööta ja toodangu suurendamiseks vähemal määral jõusööta. Selline ratsioon on kokkuvõttes odavam ja ka vähem toksiline. Praegu on paljudes lautades jõusööda osakaalu tõstetud kuni 60%ni ratsioonist, ja seda eriti kõrgema toodangu juures.
Tootmise tõstmise peamiseks aluseks peaks ikkagi olema toitaineterikas ja kvaliteetne silo, mis võimaldab toota kvaliteetset piima ka kõige odavamalt.
Senisest enam peaks vältima vigu silovalmistamisel ja selle kvaliteeti sagedamini kontrollima, ennekõike uue partii kasutuselevõtmisel või mingil kriitilisel perioodil, kui võib eeldada kvaliteedi ja ohutuse langust. Eriti on see aktuaalne praegu – juba märtsis võivad hakata silo kvaliteet ja aeroobne stabiilsus langema.
Silo kui piimakarja põhilise sööda kvaliteedi langus ükskõik millisel põhjusel toob kaasa nii loomade tervise halvenemise, produktiivse eluea pikkuse lühenemise kui ka toodangu languse, mis rahaliselt võib olla väga märkimisväärne.
USA teadlaste arvestuste kohaselt jääb silos esinevate mükotoksiinide tõttu igal aastal saamata 5–10% piimatoodangust. Kui 2012. aasta piimatoodangust Eestis jäi 10% saamata, kaotasime üle 24 miljoni euro.
HEINO LÕIVEKE
Eesti Maaviljeluse Instituudi vanemteadurid
