Liblikõielised heintaimed valgusööda allikana
Täisväärtuslik rohusööt piimakarja ratsioonis peab olema hea söömuse, kõrge seeduvuse ja mõõduka proteiinisisaldusega. Liblikõielised heintaimed parandavad rohumaadel sööda toiteväärtust ja hoiavad kokku kulutusi lämmastikväetisele.
Eestis enamkülvatavad liigid on ristikud (punane, valge ja roosa ristik), lutsern, ida-kitsehernes (galeega). Viimastel aastatel on tekkinud huvi põldoa, söödaherne, viki jt liblikõieliste kultuuride kasvatamise vastu.
Punane, valge ja roosa ristik
Punane ristik (Trifolium pratense L.) on enamlevinud liblikõieline heintaim Eestis, mis on tuntud oma kõrge saagivõime ja kvaliteedi poolest. Ristik on väga hea eelvili teraviljadele. Eestis kasvatatakse varast ja hilist tüüpi nii di- kui ka tetraploidseid sorte. Punane ristik on lühikese kasutuskestusega (3–4 aastat). Talub hästi kattevilja.
Põldheinas ja lühiajalisel niidul on punane ristik hea saagivõimega, karjatamisel vähe vastupidav. Punane ristik on hästi söödav ja kõrge toiteväärtusega. Punase ristiku saagi kvaliteet ei lange saagikoristuse hilinemisel nii kiiresti kui teistel liblikõielistel heintaimedel.
Valge ristik (Trifolium repens L.) on hea saagivõimega ainult karjamaadel, kuna mullapinnal roomavate varte tõttu võtavad saagi moodustamisest osa vaid lehed ja nutid. Karjamaadele soovitatakse liigirikkamaid (4–6 liiki) seemnesegusid, milles põhiline liblikõieline on valge ristik. Liigirikkamate kamarate eeliseks on rohu mitmekesisus, parem maitsvus, ühtlasem ädalakasv ja karjamaa suurem tallamiskindlus.
Roosa ristik (Trifolium hybridum L.) talub niiskemaid ja happelisemaid (4,0–5,0 pH) muldi. Üleujutatavatel lammimuldadel püsib paremini kui punane ristik. Ei sobi kuivad õhukesed rähkmullad ja liivmullad. Roosa ristik on punasest ristikust vähema söödavusega ja veidi madalama toiteväärtusega. Loomadel võib esineda puhitust. Aastane kuivainesaak ulatub 5–7 t/ha.
Lutsernid
Harilik lutsern (Medicago sativa L.) on olnud üks enamkasvatatud mitmeaastasi liblikõielisi heintaimi ajaloo vältel. Oma suurepäraste kvaliteediomaduste tõttu on teda sageli kutsutud söödataimede kuningannaks. Ta on vanimaid ja levinumaid heintaimi maailmas, mida hakati kultuurtaimena kasvatama juba 5000 a eKr.
Hübriidlutserni (Medicago varia Mart.) on peetud Eestis traditsiooniliselt heaks nii karjamaa kui ka niidutüübiliseks söödakultuuriks. Tema talvekindlust võib hinnata lutserni liikide seas heaks, sest juurekael paikneb hübriidlutsernil sügavamal mullas. Jõgeva SAIs aretatud sort ’Karlu’ on ka rahvusvaheliselt tuntud ja nõutud ning tõestanud oma väga head talvekindlust Soome põhjapiirkondades, laiuskraadidel 60º49’ NL.
Ida-kitsehernes
Ida-kitsehernest (Galega orientalis Lam.) ehk galeegat on teiste liblikõieliste söödataimede lutserni ja ristikute kõrval kasvatatud Eestis ligi 40 aastat.
Eesti Maaviljeluse Instituudis aretatud ida-kitseherne sort ‘Gale’ on pika kasutusajaga, suure saagiga ja valgurikas liblikõieline söödataim. Ta on pälvinud hulgaliselt tähelepanu väljaspool Eestit nii Euroopas kui Aasias. Kauaaegne koostöö Jaapanis Hokureni põllumajanduse uurimiskeskusega on ida-kitseherne kasutatava pinna Hokkaido saarel viinud 1000 hektarini.
Ida-kitsehernest kasvatatakse eelkõige haljassöödaks, silo valmistamiseks ja heinaks. Ta on väga püsiv ja suure saagivõimega. Kaheniitelisel kasutusel on ta kõrgesaagiline, kuivainet 8,5–10,5 t/ha ja proteiinirikas (TP 19–22%) söödataim.
Ida-kitsehernes on kõrge toiteväärtusega siis, kui esimene niide teha õiepungade moodustumise faasis või õitsemise algul. Teda võib kasvatada üksikliigina, kuid segukülvis kõrrelistega on otstarbekalt lahendatud kõrrelise lämmastikuvajadus ida-kitseherne poolt seotud bioloogilise lämmastikuga.
Segusse võetavate kõrreliste valikul tuleb arvestada selle mõjuga toiteväärtusele, liigi arengukiiruse ja püsivusega. Ida-kitseherne kasvatamine segus kõrrelistega parandab sööda toiteväärtust ja sileeruvusomadusi. Segukülvide saagid on kõrgema toiteväärtusega. Toiteväärtus sõltub eelkõige koristusajast ja segukülvis oleva kõrrelise liigiomadustest.
Erinevalt teistest liblikõielistest heintaimedest ida-kitseherne lehed heina kuivatamisel ei varise. Kvaliteetsema ja parema söödavusega heina saamiseks tuleb ida-kitsehernest niita hiljemalt õitsemise algul. Sellises heinas on 14–16% proteiini. Ädalasaak sobib sileerimiseks, haljassöödaks või karjatamiseks. Ida-kitsehernes ei sobi pidevaks karjatamiseks ega kolmeniiteliseks kasutamiseks.
Ida-kitseherne kasvatamine on väga tähtis mullaviljakuse tõstmiseks. Tema suur juuresüsteem rikastab mulda orgaanilise aine ja bioloogiliselt seotud lämmastikuga, parandab mulla struktuuri ning fütosanitaarset seisundit. Ta jätab mulda orgaanilist ainet juurejäänuste ja koristusjäätmete näol suhteliselt enam kui teised meil tuntud pikaajalised liblikõielised. Ida-kitseherne puhaskülvi juured jätsid mulla 30 cm paksusesse künnikihti lämmastikku 186–483 kg/ha, fosforit 15–41 kg/ha, kaaliumi 53–105 kg/ha ja kaltsiumi 33–100 kg/ha kohta.
Harilik nõiahammas
Harilik nõiahammas (Lotus corniculatus) kultuurtaimena on Eestis väikese levikuga, kuid omab rohusöödana tähelepanu lambakasvatuses. Nõiahammas sisaldab tanniini. Tanniini madal ja mõõdukas kontsentratsioon mõjub positiivselt rohusööda proteiini metabolismile ning hoiab loomadel ära puhitused ja ussnugilised.
Tanniin moodustab lahustuva proteiiniga ühendi, mis ei lahustu vatsas (pH 5,8–6,8), küll aga ekstreemse pH-tasemega libedikus (pH 2,5–3,5) ja peensooles (pH 7,5–8,5). Söötade tanniinisisaldus vähendab proteiini lõhustuvust vatsas ja suurendab imendumist peensooles.
Meil levinud hariliku nõiahamba sort ‘Norcen’ on mõõduka tanniinikontsentratsiooniga (23 g CE kg KA). Hariliku nõiahamba varred ei puitu kiiresti, mistõttu ka koristamisega hilinedes sööda kvaliteet oluliselt ei alane, ka taime lehed ei varise kuivatamisel kergesti.
Põldkatsete tulemused näitasid, et segudes pealiskõrrelistega on hariliku nõiahamba konkurentsivõime väike (nõiahammast I niites 8–32%), kõige paremini sobis segusse karjamaa-raihein (sort ‘Raidi’). Võttes ainevahetusliku energia piirväärtuseks 9,5 MJ kg KA, saadi sellest suurem väärtus nõiahamba puhaskülvi kõikidest niidetest ning segukülvide II ja III niitest.
Harilik nõiahammas sobib partneriks kõrrelistele ökoloogilistes piirkondades, mis on vähem sobivad valgele ristikule (kuivemad, madala mullaviljakusega mullad).
Valge ja kollane mesikas
Liblikõieliste sugukonda kuuluva mesika perekonda kuulub kaks liiki: valge mesikas (Melilotus alba Medikus) ja kollane mesikas (Melilotus officinalis Desr.). Mõlemad on kaheaastased taimed. Mesikas on sobiv esmajoones haljasväetiseks, kuid suure proteiinisisalduse tõttu kasvatamisel segus kõrrelistega ka söödaks. Õitsev mesikas on aga mesilastele suurepärane meetaim.
Peeter Viili tehtud võrdluskatsed (2005) keskmise viljakusega mullal näitasid, et katteviljata külvatud valge mesikas on arvestatav mulla lämmastikuga rikastaja. Külviaasta biomassi sissekündmisel haljasväetisena (lehed, varred, juured) viidi mulda suures koguses lämmastikku (196–299 kg/ha).
Kaunviljad
Hernes (Pisum sativum) on tuntuim liblikõieline terakultuur. Proteiinisisaldus on 22–35%. Puhaskülvina saab kasvatada poollehelisi sorte, mille seisukindlus ilma tugikultuurita on rahuldav kuni hea. Leherohked sordid vajavad üldiselt tugikultuuriks suviteravilju või rapsi, rüpsi ja valget sinepit.
Eesti Maaviljeluse Instituudi teaduri Elina Akki andmetel umbrohtuvad herne puhaskülvid maheviljeluses kergemini kui teraviljad. Seetõttu sobiksid paremini segukülvid kaera, suvinisu ja odraga.
Kaer suurema lehemassi ja parema kasvu tõttu sobib sageli paremini kui oder. Pikema varrega ja leherikkad söödahernesordid sobivad koos kaera või mõne teise teraviljaga ka silo valmistamiseks.
Herne proteiin on madal aminohapete, tsüsteiini ja metioniini poolest. Rohkesti sisaldab herne proteiin lüsiini ja teisi olulisi aminohappeid nagu leutsiini, fenüülalaniini, isoleutsiini, treoniini ja valiini. Hernest ei või loomadele palju sööta.
Suviviki (Vicia sativa) terad on kõrgema proteiinisisaldusega kui hernel (üle 30%). Viki-kaera segatis on kindlasti oluline suurepärase silo valmistamiseks ja haljassöödana, aga ka terakultuurina maheviljeluses. Enne Teist maailmasõda oli vikk segatise üks peamisi kultuure. Vikk vajab kasvatamiseks kindlasti tugikultuuri.
Külvisenorm on vikil 35–70 kg/ha ja kaeral 50–60 kg/ha. Suurema saagi saamiseks tuleks külvata vara, kuna on niiskusenõudlik. Teraks kasvatamisel võib suvivikki külvata edukalt ka rapsi ja rüpsi ning valge sinepiga. Osa ladvas olevaid vikikaunu võib koristamise ajaks mitte valmida, kuid nad järelvalmivad ka niidetult hästi ja nii võib koristada kahefaasiliselt.
Põlduba (Vicia faba) sobib terade kõrge toorproteiinisisalduse (28–35%) tõttu samuti söödakultuuriks. Kasvutingimuste suhtes on ta hernest nõudlikum. Tõusmed taluvad –6° öökülma. Põlduba on kõige parem külvata mai algusest mai keskpaigani. Esimesel mullaharimisvõimalusel külvatud põlduba ei pruugi anda arvestatavat saaki, mõnevõrra hilisem külv võib anda suurema saagi.
Lupiini (Lupinus) terad on põld-
oast, hernest ja vikist veel kõrgema proteiinisisaldusega (40–50%). Söödataimeks sobivad hästi üheaastastest lupiinidest valge, kollane ning sinine ehk ahtalehine lupiin. Neist saab ka väärtuslikku silo ja haljassööta. Mitmeaastased lupiinid mürgiste alkaloidide sisalduse tõttu söödataimeks ei sobi.
Liblikõieliste-kõrreliste segukülvid
Liblikõielised on kõrreliste omast erineva keemilise koostise ja toiteväärtuse tunnustega. Liblikõielised on proteiinirikkamad kui kõrrelised. Taime arenguga liblikõieliste proteiinisisalduse langus on kõrrelistega võrreldes märksa aeglasem. Liblikõieliste-kõrreliste segukülvides üks liik täiendab teist.
Liblikõieliste-kõrreliste segukülvidel on hulk eeliseid võrreldes liikide puhaskülvidega:
- segukülvid on tavaliselt saagikamad kui seguliikide puhaskülvid;
- segukülvide liblikõieliste-kõrreliste suhtega parandame rohusööda seeduvust ja söömust;
- segukülvidega pikendame kõrreliste optimaalset koristusaega;
- kõrreliste ja liblikõieliste juuremassi paiknemine eri sügavusega mullakihis lubab heintaimedel segukülvides kasutada suuremat toiteala;
- liblikõieliste heintaimede juurtes sümbioosis taimedega elutsevad Rhizobium‘i bakterid seovad õhulämmastikku, mida saavad peale peremeestaime kasutada mulla kaudu ka segukülvide kõrrelised.
Proteiini väga kiirele hüdrolüüsile aitavad kaasa taime enda proteolüütilised ensüümid. Taimeensüümide aktiivsus proteiini hüdrolüüsil on üks põhjus, miks värskes rohus olev proteiin hüdrolüüsub 10 korda kiiremini kui sama materjali kuiv hein.
Suur lutsernisilo proteiini lõhustuvus vatsas põhjustab N-i kasutamise efektiivsuse languse ja tekitab probleeme söötmisel. Punasel ristikul vähendab N-i lõhustuvust ferment polüfenool oksidaas (PPO). PPOd sisaldavad rohkem ristiku lehed. Kõrge PPO aktiivsusega söödad vähendavad proteiini ja lipiidide kadusid vatsas proteolüüsi ja lipolüüsi inaktiveerimisega.
Mõistlik on võtta kõrrelisi liblikõieliste N-i tsüklisse, segukülvide toorproteiinisisaldus on üldjuhul optimaalse lähedal. Liblikõieliste sileerimisel on probleemiks nende madal suhkrute sisaldus ja madal KA sisaldus, eriti väike on varase punase ristiku kuivainesisaldus (varsumisest õitsemiseni 11–18%). Ka seda probleemi aitavad kõrrelised leevendada.
Kõrreliste valimisel segusse tuleb jälgida nende liigiomadusi.
Ristiku-põldtimuti segu on katsetes andnud suuremaid KA saake, kuid timuti liigiomadused vähendasid rohusööda proteiinisisaldust ja seeduvust soovitust enam.
Punase ristiku segud hariliku aruheina ja karjamaa-raiheinaga andsid kolmeniitelisel majandamisel toiteväärtuse kriteeriuminõudele vastava rohusööda, kui I niide tehti ristiku nuppumise faasis.
Lutserniga koos kasvatamiseks sobisid keskmise arengukiirusega leherikkamad kõrrelised (raiheinad ja harilik aruhein).
