Marcel Johannes Kits – noor klassikatäht

Eesti Rahvusringhääling sai hakkama tänuväärt saatesarjaga, mille puhul isegi netiseina vabakommentaaridest väga vähe tänitamisi lugeda on olnud. Jutt on teadagi “Klassikatähtedest”.

Esimese hooaja värske laureaat Marcel Johannes Kits mäletab, et hakkas endale tšellot nõudma juba nelja-aastaselt. Ja kui sattus pillide muuseumi, valis lemmik­instrumendiks just tšello.

Vanematele tuli poja äkiline muusikahuvi paraja üllatusena, nad kumbki ei olnud üldse muusikainimesed. Aga kui Marcel Johannes oli umbes viie ja poole aastane, sai ta endale lõpuks oma pilli.

* * *

Keelpillid käivad ju vanuse järgi. Ju oli sinu esimene ka üsna pisike?

Jah, muidugi. Täpselt enam ei mäleta, aga küllap see oligi veerand- või lausa T6-pill. Aastatega tulid suuremad.

Seega oled “läbi mänginud” päris mitu pilli?

Kaks pisikest, siis pool­tšello, siis ERSOst laenatud, tuleb välja, et praegu on käes viies. Seegi on laenatud, täpsemini − minu kätte usaldatud Tallinna muusikakeskkooli instrument, Itaalia päritolu, aastast 2008. Lausa rõõm ja au praegu nii hea pilliga mängida. Tõeline meistripill.

Tšello on muidugi imeväärse tämbriga pill, samas ka kohati tülikas, kui mõelda, et pead seda maast madalast iga päev bussis kaasas kandma.

Kas just tülikas, ma kannan seda iga päev siiani hea meelega kaasas. Bussis vast nii suurt probleemi polegi, aga kui näiteks lennukiga sõidan, siis tuleb pillile lisatasu eest kõrvaliste broneerida nagu tõelisele reisikaaslasele. Eks ta raske ole, aga selle eest tekitab nii ilusat heli, et see korvab kõik muu.

Kodus, harjutades, olid siis pilliga üsna üksi. Vanemad suurt midagi ette näidata ei osanud.

Õnneks mitte päris. Mul nimelt on veel kaksikõde, kes mängib viiulit, muuseas − suurepärane mängija, oleks võinud selle konkursi samamoodi kinni panna.

Eks iga õppimine algab õpetamisest. Keda sina tagantjärele oma õpetajaist ära mainiksid?

Eelkõige Mart Laas, aga tema kõrval ei saa mainimata jätta mu eelmist õpetajat, kes mulle esimesed üheksa aastat tunde andis, lugupeetud Laine Leichterit. Tema on Eestis lausa legendaarne tšelloõpetaja, kelle käe alt on tulnud Eesti tšellistide enamik.

Mis pille veel mänginud oled, näiteks õe viiuliga üht-teist proovinud?

Eks proovinud olen, aga iga mees jäägu ikka oma pilli peale. Mis teistesse pillidesse puutub, siis tuleb koolis ju muidugi üldklaveritki harrastada. Klaver mulle üldiselt meeldib ka. Kui ma lapsest peale poleks tšellot valinud, küllap siis oleks otsustanud klaveri kasuks.

Meistriks teeb ainult harjutamine. Mitu tundi päevas peab üks mees, kes meistriks tahab saada, harjutama?

Küllap see on individuaalne. Tööd peab muidugi tegema, aga siin on muidugi tähtis see, kuidas harjutada. Mõni võib harjutada kas või 10 tundi päevas, teine saab 3–4 tunniga sama kätte. Minul kulub pea neli tundi päevas ära.

Oma õpetajaid juba mainisid, küllap on nad sulle ka eeskujuks. Kas on eeskujusid veel?

Muidugi on. Mstislav Rostropovitš oli tõeline muusika suurkuju. Lisaks veel kuulus Miša Maiski, kes ka hiljuti siin esines, ja veel Ameerikast pärit Yo Yo ma.

Kui tohib, siis pisut ka maisematel teemadel. Muusikakool on sulle usaldanud mängimiseks kõrgtasemel instrumendi. Mis selline ka maksta võib?

Sellel pillil on muidugi hind, aga kooli huvides ma jätaksin selle pigem avaldamata. Lühidalt öeldes –
kallis.

Korraliku pilli hind hakkab sealt kust korraliku auto hinnad. Ehkki selle vahega, et artist võib hea tahtmise korral ühe ja sama pilliga mängida terve elu. Hea pill tuleb ka õigel ajal kätte saada.

Päris pisikesele ehk see nii tähtis ei ole, aga vähegi edasi arenenud muusik vajab kvaliteetset instrumenti, muidu võib tekkida olukord, kus mängija mängib, õigemini mängiks paremini, kui halb pill seda võimaldab. Ühesõnaga, tähtis on see, et võimaluse korral oleks pill parem kui mängija.

Mida veel harjutamise kõrvalt teha jõuad?

Konkursi ajal küll midagi ei jõudnud, see oli ise justkui üks suur maraton. Aga kui vähegi võimalik, sõidan rattaga ja mängin korvpalli. Tõsi, see on interpreetidele mõnevõrra ohtlik, aga sellest hoolimata mulle meeldib korvpall.

Spordisaavutused on oma olemuselt küll rasked, aga samas lihtsad – neid saab mõõta.

Kunsti on meetritesse ja sentimeetritesse raskem panna. Ometi kiputakse ka siis võistlema. Nagu viimati sellel sulle edukalt lõppenud jõukatsumisel.

Sporti saab mõõta, aga kunsti ikka ei saa küll. Kunst ei ole kunagi lõplikult täiuslik, konkreetne. Alati saab veel paremini. Pealegi võib mõni artist meeldida ühele publikule ühel korral rohkem kui teine. Artistil on eelkõige tähtis isikupära. See, kas ta on varem mõne konkursi võitnud, ei loe. See on lihtsalt üks paber või raha.

Kuidas ülejäänud võistleva seltskonnaga läbisaamine oli? Mingeid ebameeldivaid pingeid ei tekkinud?

Õnneks ei. Eestis on pisike muusikute seltskond. Enamasti teadsin neid juba varasemast ajast. Kui üldse mingist pingest rääkida, siis sellest, et ise läksin esinemise ajal närvi.

Üks lugudest, mis sulle võidu tõi, oli Paganinil kirjutatud ainult ühele keelele.

See on tegelikult viiulilugu. Seal mängitakse seda kõige madalamal keelel. Kuigi tšello peal on see isegi rohkem tuntud. Päris keeruline asi, aga läks õnneks hästi. Põhimõtteliselt võiks seda mängida ka teistel keeltel, seega neljas eri helistikus.

Kuidas muusse muusikasse suhtud? Maailm on ju poppi ja tümpsu täis.

Ei ole lihtsalt aega olnud sedasorti muusikat kuulata. Konkursi ajal polnud isegi klassikalise muusika jaoks aega.

Ausalt öeldes tümpsu poole väga ei tõmba ka. Aga eks ma ajapikku katsun oma muusikalist silmaringi laiendada küll. Ei teeks ju paha.

Küllap sai sinu suurepärasest esinemisest tuule tiibadesse nii mõnigi väike juntsu, kes nüüd isa-ema käest nuiab: osta mulle tšello, tahan ka niimoodi mängida. Mida sa neile julgustuseks teele kaasa ütleksid?

Oh jah! Kõigepealt vast seda, et lapses tuleb algusest peale muusika, pilli ja mängimise vastu huvi äratada, et ta ise tahaks asjaga algust teha ja edasi tegelda.

Kui vanemad ainult oma pealekäimisega märku annavad ja laps ise kohe sugugi ei taha – noh, siis sealt midagi head loota ei ole. Kõik peab endale meeldima.

Lapsepõlv on pillimängu juures kõige tähtsam. Siis toimub kõige kiirem areng. Just varajane õppimise periood võib määrata kõik hilisema.

Pillid on enamasti n-ö neutraalsest soost. Tõsi, flööt ja eriti harf on justkui naiselikumad. Kuigi see on vaieldav. Kuidas tšelloga on?

Võimalik, jah, et mees­tšelliste on rohkem. Aga vaadakem lähemalt pilli ennast. Kogu see “kurvilisus”. Ütleksin, et tšello on pigem naiselik.

Oled praegu 17 aastat vana, 11. klass pooleli. Aasta pärast üks kool läbi. Kas mingeid kõrgemaid sihte ka oled silmas pidanud?

Plaanid ja unistused muidugi on. Pärast muusikakeskkooli tahan Berliini edasi õppima minna. Seal on kohe mitu väga head õpe­tajat.

Kogu Saksamaa muusikaõpetamise tase on üldse väga kõrge. Kultuuri toetamist on ka rohkem tunda. Seda võiks siingi rohkem olla, eriti klassikalise muusika riigipoolset toetust.

“Klassikatähtede” konkurss teeb mingi otsa lahti. See ei tähenda aga seda, et Saksamaale õppima minnes sinna tahaksingi jääda. Mina tulen ikka Eestisse tagasi.