Kindlasti tuleks hoiduda ühekülgsest väetamisest lämmastikuga. Enne rohumaade väetamist tuleks kontrollida toitainetesisaldust mullas, samuti on väga tähtis teada mulla pH-d. Optimaalne mulla pH rohu ja liblikõieliste jaoks on 6–6,5. Liblikõieliste heintaimede kasvatamiseks tuleb kasutada lubiväetist juhul, kui mulla pH on mulla pindmises kihis (kuni 10 cm) alla 6,5 ja kõrreliste heintaimede puhul alla 5,5. Kõrge pH vähendab fosfori, mangaani, boori ning vase omastamist. Madal pH vähendab fosfori, magnee­siumi, kaltsiumi, kaaliumi ja lämmastiku omastamist

Riskid lämmastikuga

Lämmastikuga väetamine on eriti vajalik kõrrelistest koosneva rohumaa puhul. Ilma N-väetisteta saadakse kõrrelisterohketelt rohumaadelt väike ja madala toiteväärtusega saak.

Lämmastikväetiste kasutamisel, eriti suuremates annustes, on aga kujunenud probleemseks rohu kvaliteedi säilitamine. Rohttaimede maksimaalne lämmastiku kasutamise võime on 2,5 kg/ha kohta päevas, seda ideaalsetes kasvutingimustes.

Kogu liigne lämmastik jääb taimedesse-mulda jäägina – mittevalgulise lämmastikuna, mida loomad ei suuda efektiivselt väärindada piimaks-juurdekasvuks. See mõjutab omakorda mulla puhverdamisvõimet ning vähendab taimede suhkrusisaldust, mis teeb niitemassi sileerimise veelgi keerulisemaks.

Üldreeglina ei väetata lämmastikuga liblikõielisi kultuure, kuna suured lämmastikväetiste kogused vähendavad mügarbakterite õhulämmastiku sidumist. Liblikõieliste rohumaade väetamisel lähtutakse nende osatähtsusest rohustus.

Kui liblikõielisi heintaimi on 30% ja enam, ei tasu N-väetisi kasutada. Lämmastikväetis vähendab liblikõieliste taimede loomulikku võimet seda omastada ning vähendab ka massi.

Lämmastikku kasutavad taimed efektiivselt ainult juhul, kui mulla pH, fosfori- ja kaaliumisisaldus on õigetes vahekordades.

Kindlasti tuleb arvestada taimede lämmastikuvajadust ning väetamise intervalle. Läga ja sõnnikut ei tohiks kuus nädalat enne niitmist pinnale laotada (ideaalis kaheksa nädalat enne niitmist), kuna see suurendab klostriidiate riski (tagajärjeks silo kõrge võihappe- ja ammoniaagisisaldus ning risk looma tervisele).

Vedelsõnnikuga väetamine

Parim aeg kevadel vedelsõnnikuga väetamiseks on mullaharimise ajal või kevadel enne, kui rohi kasvama hakkab. Hiljem tuleks vedelsõnnikut ainult kamarasse viia, kuna taimede lehed saastuvad, rohi ei sileeru korralikult ning toitainete kaod lämmastiku lendumise näol on suured.

Orgaanilist väetist võib anda ka sügisel. Eriti oluline on rohumaade rajamisel huumusvaestele muldadele anda orgaanilist väetist 40–60 t/ha.

Vedelsõnniku hektarinormi arvutamisel tuleks lähtuda eeskätt ammooniumlämmastiku (NH4-N) sisaldusest sõnnikus, mida taimed kiiresti omastavad. Ülejäänud lämmastik (orgaaniline N) mineraliseerub aeglaselt ning väetamise aastal mõjutab rohumaa saaki vähe. Leostumise vähendamiseks rohumaadelt peavad seal olema hea saagivõimega rohukamarad, mida tuleb tasakaalustatult väetada. Seejuures sõltub saagitase eeskätt taimiku varustatusest lämmastikuga.

Katsed on näidanud, et vedelsõnniku andmine on siiski kasulik ka ristikurohketele taimikutele, sest sel juhul kaetakse sõnnikuga vähemalt fosfori- ja kaaliumivajadus ning PK-mineraalväetist pole vaja anda, tõuseb ka üldine saagitase. Saagiaastal efektiivselt kasutatavad N-kogused on küllaltki suured, korraga anda väiksemaid norme:

kevadel 100–120 kg/ha;

pärast I niidet 70–80 kg/ha;

pärast II niidet 60–70 kg/ha.

Värske rohu lämmastikusisaldus enne niitmist peaks olema vähem kui 0,15%. Rohumassi toorproteiini sisaldus ei tohiks olla üle 17,5%. Vastasel korral on mittevalguline lämmastiku sisaldus liiga kõrge ja kahjulik silo fermentatsioonile. Sellega kannatab silo kvaliteet ja kaasnevad toitainete kaod. Liblikõieliste silo proteiinisisaldus võib olla kuni 22%, kuna nende proteiin on kõrge kvaliteediga (eriti punasel ristikul) ning loomadele hästi omastatav.

Mida veel vajavad?

Kaaliumi vajavad liblikõielised sama palju kui lämmastikku, N:K = 1:1. Kaalium neeldub hästi raskemates muldades, kuid liivmullal on teatud väljauhtumise risk. Kaaliumi leostumist mõjutava tegurina on märgitud ka mulla N varu, mille kasvades suureneb taimede vajadus K järele, mistõttu seda leostub vähem.

Katsed on näidanud, et kaaliumi leostumine sõltub ka rohukamarast – suurim on see kõrreliste taimiku ning väikseim valge ristiku ja kõrreliste segu korral. Kaaliumväetise efektiivsus sõltub kultuurist, mulla omadustest ning ilmastikust. Oht on kõrreliste rohumaade üleväetamiseks vedelsõnnikuga antava rohke kaaliumiga. Kõrrelised omastavad K liiga suurtes kogustes (kaks korda üle veiste vajaduse), ja seda Mg arvel, mistõttu tekib karjamaal lehmade hüpomagneseemilisse karjamaatetaaniasse haigestumise oht.

Fosforivajadus sõltub selle sisaldusest mullas, antakse väetisena 2–4 korda vähem kui kaaliumi. Arvestada tuleb, et happelistel muldadel on taimedele omastatava fosfori osa väike. Vedelsõnniku andmisel on P:K suhe liiga lai – 1:5–6, optimaalne on ca 1:2,5. Seega tuleks vedelsõnniku rohkel kasutamisel anda rohumaale täiendavalt mineraalset fosforväetist, nt NP 23:22.

Fosfor- ja kaaliumväetiste norm sõltub mulla toitainete vajadusest. Üldiselt antakse PK-väetised mulda rajamiseelselt (kahe-kolme aasta varuna) või pärast viimast niidet. Fosforiga väetamisel paraneb taimsete söötade aminohappeline koostis ja suureneb tärklisesisaldus.

Taimed vajavad väävlit sama palju kui fosforit P:S = 1:1 soovitatav lämmastiku ja väävli vahekord 12:1. Rohttaimede väävlivajadus on veelgi kõrgem kui teraviljadel – keskmine väävlikulu on 10–30 kg iga hektari kohta.

Soovitatav on kasutada pealtväetamiseks väävlisisaldusega lämmastikväetisi nagu YaraBela Axan 27:4, YaraBela Sulfan 26:14 jm. Väävlit kasutavad taimed aminohapete, eriti tsüstiini ja metioniini sünteesis, mis kuuluvad taimse proteiini koostisesse. Väävlipuudusel väheneb lämmastiku sidumine mügarbakterite poolt.

Heintaimed vajavad normaalseks kasvuks ja arenguks veel rauda, mangaani ja vaske. Turvasmuldadel on puudus tavaliselt elementidest nagu tsink, molübdeen, koobalt, naatrium ja magneesium. Enamik eespool toodud elementidest on vajalikud ka loomade söötmisel. Väetamatus või ühekülgne väetamine põhjustab kehva taimekasvu, probleeme söödaratsioonide koostamisel ja tasakaalustamisel mineraalainetega.

Vedelsõnniku hektarinormide määramisel tuleb arvesse võtta väetisainete kasutamist reguleerivates õigusaktides (näiteks veeseaduses, väetiseseaduses, põllumajandustoetuste rakendusmäärustes ja teistes õigusaktides) esitatud toiteelementide ökoloogiliselt lubatavaid piirnorme.



Maisi väetamine

Eestis on viimastel aastatel üha rohkem hakatud kasvatama maisi just silokultuurina. Selle üks põhjus on kindlasti uute sortide aretus, mistõttu sobivus meie kliimasse on soodsam. Silokultuurina saadakse maisist väga suur energia kogusaak hektari kohta, väga hea sileeruvus ja silo söömus, veiste vatsaseedele sobiv tärklis.

Lisaks sellele kasutab mais väga hästi ära orgaanilist väetist ning väheneb mineraalväetiste ostmise vajadus.

Orgaanilist väetist tasub anda maisile juba eelneval sügisel künni alla ning kevadel kultiveerimise alla. Orgaanilist väetist antakse vähemalt 100 t/ha, kuna maisitaimedel ei teki lamandumise ja üleväetamise ohtu. Maisile sobiv mulla pH on 6–7,5, mistõttu tuleb happelisi muldi lubjata.

Vaja on anda enne külvi lisaks orgaanilisele väetisele mineraalväetist, seega on soovitatav mineraalväetise vajaduse hindamiseks teha mullaanalüüsid. Keskmise väetistarbe juures anda P 30 kg/ha ja K 140 kg/ha.
N antakse 120–150 kg/ha kahes osas, millest 120 kg
antakse kevadel ja ülejäänud osa kasvuaegselt pealtväetisena. Suhteliselt tihedal mullal on soovitatav anda N ühe annusena korraga enne külvi. Põuasel aastal üldjuhul pealtväetamine efekti enam ei anna.

Lisaks makro- ja poolmakroelementidele tuleb pöörata tähelepanu sellele, et taim oleks piisavalt varustatud mikroelementidega. Kõige tõenäolisemalt võivad olla puudulikud Zn, Fe, Cu ja Mn. Mikroelementide omastamine on väga tihedalt seotud mulla pH-ga. Ära ei tohi unustada ka boori, kuna boor tõstab terade tärklisesisaldust, ning kui põhiväetisega boori ei antud, soovitame kasutada lehe kaudu YaraVita™Bortrac viie lehe faasis 3 l/ha.

Kuna enamik toiteelemente omastatakse maisil võrsumise ajal, soovitame Zn puuduse vältimiseks ning saagikuse ja tuhande tera massi tõstmiseks kasutada 1 liiter YaraVita™ Zintrac 700, 4–8 lehe faasis koos herbitsiidiga.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid