Hakkaja mees tegi väikese Kirovetsi
Tartumaa Mäksa valla Pedaja talu peremees Lembit Saks pani 1980. aastate algul kokku mitu traktorit, millest ühega ta siiani päevast päeva talutöid teeb – veab, tõstab, künnab, muldab ja lükkab lund.
Aastaid Kirovetsi peal töötanud mees kujundas oma pea 40hobujõulise raudratsu just selle Vene hiiglase järgi. Masina kokkupanekule kulusid terve aasta vabad päevad.
“Kaks tükki tegin esisillaveoga, kolmanda kahesillaveoga,” meenutab osavate kätega mees, kes paigaldas masinale Bulgaaria päritolu tõstuki kolmesilindrilise diiselmootori, RS 09 käigukasti, Belarussi ülekandeid ja muid seadmeid.
“Algul panin T-25 mootori, aga see raputas, nii et silmamunad tahtsid välja hüpata,” nendib ta.
Peale töö oma majapidamises on masin leidnud rakendust naabrite kartulimaadel. Nüüd kui naabrid enam kartulit ei kasvata, näeb riistapuud laatadel vaatamisväärsusena.
“Türi lillelaadal soomlased imestasid, pildistasid ja tahtsid ära osta, mustlased tahtsid auto vastu vahetada,” räägib Saks, kes hoiab masina ikka endale. Kuni see ükskord muuseumisse jõuab.
Miks aga sellised iseliikurid sündisid? “Seoses hobuste kadumise ja suurtraktorite kasutuselevõtuga muutus maainimestel põlluharimine raskeks,” meenutab Järvamaa Kareda valla talumees Harri Mikk kirjas Maalehele. “Siis soetatigi mahakantud väiketraktoreid ja ehitati auto-traktori agregaatidest igasugu imeriistu.”
Mikk ise hakkas koguma DT-20 osasid ja peagi oligi traktor koos. Mitme aasta pärast, kui peremees tuli heina niitmast, sõitis tema järel hoovi valge “pirukas”, mille uksel oli kiri “Tehniline järelevalve”.
“Ütlesin, et kas tulite traktorit ära võtma,” kirjeldab mees toonaseid olusid. “Nemad mui-
gasid seepeale, üks võttis taskuraamatu ning kirjutas sinna mootori- ja kerenumbrid. Lõpetuseks öeldi: “Tule Paidesse, maksa viis rubla ja saad traktorile numbri ja passi.””
Traktor on praegugi alles, peremees käib sellega ülevaatustel ja teeb kõik tööd oma majapidamises.
“Eks 70−80ndatel olid oma põllulapi harimise võimalused ehk see, mida adra ette seada, õige piiratud,” tõdeb ka Ivari Padar.
Võimalus oli tellida kas ametlikult või siis mitteametlikult, pooliku eest, majandi traktor või kasutada majandi hobust, teisisõnu – seada eite-taati vaoajaja rakkesse.
Just sel ajal valmis kodukäsitööna hulgaliselt põllumajanduses kasutatavaid väiketraktoreid, mida Padar nüüd tähele panema innustab.
Mehe soov on isetehtud traktorite pildid ja kirjeldused põllumajandusmuuseumi abiga raamatukaante vahele panna.
“Igal juhul on praegusele põlvkonnale juba päris keeruline seletada, mis kärbes meie esivanemaid küll hammustas, et nad iseendale kodus traktoreid keevitasid ja miks tarvilikku riista poest ei ostetud,” lausub ta.
