Lapsepõlvemeenutus: kommitädi ja nõialuud

Kui ma olin umbes üheksa aastat vana, tuli kord meile maale külla üks pikemat kasvu kõhn vanem naine. Ta pakkus lastele kommi ja präänikuid ning silmitses neid eriti teraselt. Silitas päid ning küsis nimesid. Samal ajal ajas isa-emaga juttu, mida meie tähele ei pannud. Pärast öeldi ainult, et on üks üksik tädi ja käis lihtsalt lapsi vaatamas.

Varandus ootel

Varsti said ema-isa kirja. Sisus muuhulgas seisis, et tulgu isa linna ja võtku poeg Ilmar ka kaasa. Mõned päevad hiljem rakendaski isa hobuse vedruvankri ette ja sõit läks Viljandisse.

Sõitsime Posti tänavale Jakobsoni kooli lähedale. Isa sidus hobuse ohelikkupidi telefoniposti külge, avasime aiavärava ja läksime maja suunas. See oli väike puumaja, kenasti värvitud ning valgete raamidega aknad ees. Õues õitsesid kevadised lilled. Isa koputas uksele ja ukse avas seesama kõhn ja pikka kasvu, kuidagi nõia näoga naisterahvas. Olin varem muinasjuturaamatust näinud pilte, kus nõid sõitis luua seljas – küürus seljaga, suure kongus ninaga, must rätt peas ja luud jalgade vahel. Siis paningi järsku tähele ukse kõrvale nõjatumas vana kulunud luuda.

Meid kutsuti tuppa, pakuti istet, kõik paistis nii korras olevat. Laua peal oli valge lina. Lapsi toas ei olnud. Hiljem sain aru, et sellepärast oligi kõik puhas ja korras. Tädi tõi värvilise klaaskausiga lauale kommid ja präänikud ning palus sealt maiust võtta ning asetas pliidile plekk-kannu, et juba jahtunud tee üles soojendada. Ta vestles isaga, ajas juttu kuidagi üksikute sõnadega, samas heitis pidevalt pilke minu poole. Jutt liikus ikka selles suunas, et isa annaks mind talle kasupojaks. Isa siis rääkis sellele tädile, et ta võtaks mind enda juurde kooli ajaks, kiitis, et olen sõnakuulelik ja abivalmis poiss. Aitaksin teda jõudumööda majapidamistöödes ning nädalalõppudel käiksin vanematekodus. Naine aga tahtis mind päriselt endale lapsendada ning minule uue perekonnanimegi panna. Sel juhul oleks mind tulevikus suur varandus oodanud.

Kõige tähtsam

Mul jäi seda kuuldes kohe komm kurku kinni. Hakkasin niimoodi hirmust värisema, et ajasin kogemata ümber vahepeal lauale toodud teetassi ja osa sellest teest voolas ka mu pükstele. Vaatasin isa poole ning tahtsin püsti tõusta ja minema joosta. Samal hetkel kangastus mulle silmade ette pilt, kuidas see koleda näoga nõid haarab ukse kõrvalt raagus luuakontsu, tõmbab oma kördi üles, pistab luuavarre jalgade vahele ja hakkab mind mööda tuba taga ajama. Lausa külmavärinad jooksid üle ihu. Kui see kõhetu naine võttis riiulilt pika sangaga musta rahakoti, avas selle läikivad rauad ja pistis käe sisse, et midagi võtta, siis arvasin, et nüüd olengi müüdud. Isa aga tõusis püsti ja ütles sellele nõid-tädile: «Mina oma lapsi ei müü!» ning seejärel asutasime kiirelt minekule.

Kõigist nendest asjadest sain ma aru alles palju hiljem. Naine, kes tol ajal töötas Jämejala hullumajas, oli Takkama talust, kus peres kasvasid kolm õde ja vend. Millegipärast ei olnud neil kellelgi järeltulijaid. Üks tütardest tapeti röövimise käigus kotipoiste poolt juba kolhoosi algusaastail. Tegemist oli väga korraliku perekonnaga, kus ei joodud ega suitsetatud, hoopis oldi hästi töökad. Praegu elab selles talus Jaani-nimeline mees ja Posti tänava majas tema lapsed. See vara oleks aga kõik minu omaks saanud, kui ma sellele naisele kasulapseks oleksin läinud.

Koju sõites vaatasin hirmuga ikka korduvalt tagasi, kas see nõid-tädi äkki luua seljas mulle järele ei ratsuta. Hea meel oli, kui koju jõudsime ning siis mõtlesin, et ei ole mul vaja võõrast rikkust ja varasid, tuleb ise tööd teha ja ausalt jõukust teenida. Minule olid kõige tähtsamad ema-isa, õed ja vennad, ükskõik kui vilets see elu kodus ka vahel ei olnud.