Ehinitega kasvamise vabadust ja piire otsimas (VIDEO)
Ly Seppel (70) on olnud 30 aastat kohtus tõlk ja 13 aastat psühhoterapeut, näinud inimhinge tumedamat poolt. Tütar Kristiina Ehin (35), kes on isalt üks kord elus riielda saanud, tahaks kasvatamise asemel lastega koos kasvada.
Me läheme luuletajatele Ly Seppelile ja Kristiina Ehinile külla Raplasse, mis on olnud nende kodu pikka aega (ühele lapsepõlvest, teisele peamiselt lapsepõlves). Meile pakutakse värskelt korjatud naate väikese õunaäädikaga, lõkkes hautatud ühepajatoitu ja tõelist eesti vanaema õunakooki.
Raplas, kus vaimu on ikka hoidnud kõrgel Ehinid, Uusbergid, Margus Mikomägi jpt, avati just Andres Ehini pingikobar, puidust ja sepistest voolav ja täitsa istutav skulptuur. Aga me istume imelistel kevadhetkedel hoopis Ehinite aias. Kristiina askeldab, teeb tuld üles ja pakub süüa, Ly on tulnud kohtust töölt ning läheb paari tunni pärast tööle psühhoterapeudina. Ta räägib vaikselt ja intensiivselt. Kristiinat tunnen juba kaua, oleme koos veidi rännanud, aga Lyga on see vist esimene pikem vestlus.
Kristiina on just avaldanud uue raamatu, Ly Seppel on selle toimetaja. Raplas toimusid korraga sünnipäevapidustused, pingi avamine ja uue raamatu esitlus.
Kas too nõukogudeaegse aleviku tunne, mida Kristiina oma uues raamatus kirjeldab − et inimesed ei ole väga omad ja tuttavad – on olemuslik? Väikese koha umbsusetunne?
Ly: Tegelikult on ju küsimus selles, et ega me enda eest ikka põgeneda ei saa. Andresele Rapla üsnagi meeldis. Rapla jätab sind parasjagu rahule, kui sa oled keskendunud ja tahad midagi teha. Raplas oled sa vabam kui Tallinnas. Pealinnas oled sa rohkem lõa otsas: sinna peab minema, tollega kohtuma. Rapla võimaldab sul üksildusse tõmbuda ja kirjutada nii palju, kui hing igatseb.
Aga Kristiina raamatu puhul ma avastasin, et väga kergesti saame me puudutatud, kui meie lapsepõlv tuleb kõneks. Eelmine, see tähendab minu põlvkonna inimesed olid ju väiksena kõik talulapsed ja talus oli alati inimesi, mitu põlvkonda ümberringi, loomi ja kanapoegi ja... Aga kui minu vanemad 1949. aastal küüditamise järel niiviisi ummisjalu Lääne-Eestist põgenesid siia tööstusmaastikule, Rapla tellisetehasesse, siis heideti mind ülepea uude keskkonda – taluelust tööstusmaastikule, kus elu oli täiesti teistmoodi, talu mõttes juurteta: juhuslikud inimesed, põgenikud ümberringi.
Minu lapsepõlveaegne suurim šokk oligi eestiaegse taluelu kokkukukkumine, mis lõppes küüditamisega. Terve lapsepõlve kirjutasin ma oma vanaemale ja noorimale onule Siberisse kirju. Lisaks suured ühiskondlikud pöörded ja vapustused − kui minu põlvkond pole seda väga hästi välja kirjutanud, siis see koorem jääb järgmisele põlvele. Nii et Kristiina on möödaminnes minugi tundeid ja mõtteid sõnastanud, ajanud minu põlvkonna asja…
Mure tollase koolipaine pärast oli teil ka ühine, Kristiina võttis omaaegseid koolikoledusi eriti südamesse. See väiklus ja kurjus, oli see Nõukogude Eesti asi?
Ly: Eks see ole totalitaarsete ühiskondade probleem. Vabaduse puudus oli selle nimi. Inimesed olid aheldatud, seotud vastu oma tahtmist... Ja jälle ajab Kristiina minu asja edasi: mina olen sellessamas koolis, Rapla ühisgümnaasiumis, 55 aastat tagasi istunud kaks tundi kooli raamatukogus luku taga, komsomoliankeet ees. Tol ajal ma ei taibanud selle peale väga vihastada. Aga kui kolmkümmend aastat hiljem hakkas sama toimuma minu lastega, et neile öeldakse, millal tuleb kaelarätt osta ja mis päeval koos kogu klassiga pioneeriks astuda, ilma et sisulistest küsimustest keegi juttu teeks, siis see ajas mul harja punaseks küll.
Kui Kristiina tuli mult kaelaräti raha küsima, siis ütlesin, et näe, raha on siin, aga me peame sellest asjast rääkima. Pioneeriks astumine ei käi nii, et astud ja asjast midagi ei tea. See on põhimõtteline ja täiesti vabatahtlik asi. Sa võid valida, kas astud või ei. Astumine tähendab ka esimest sammu kommunistliku ilmavaate omaksvõtmise teel, aga sellest aru saamiseks oled sa veel liiga väike.
Mul on tunne, et osa sellest kurjusest on kandunud üle praegusesse Eesti Vabariiki. Me ei ole tänapäevalgi koolikiusamisest päris lahti saanud.
Ly: Koolikiusamise taga on alati lapse suhe oma emaga. Tuletagem meelde Anderseni "Inetu pardipoja" muinasjuttu. Mis seal jutus pardipojaga juhtub? Haudujad kanad kaagutavad pardiema ümber, et su teised lapsed on kukununnud, aga see üks laps on sul äbarik, ebaõnnestunud. Pardiema kuulab ja kuulab seda juttu, kuni lõpuks äsab sellele äbarikule, et kao mu silmist. Kiusama hakatakse neid lapsi, kelle oma ema on enne eemale lükanud, teisisõnu: reetnud. Seesugune laps muutub haavatavaks, tema pealt kaob ema kaitse. Ja need, kel on tuju ja parasjagu sadismi, võivad ennast tema arvel siis lõbustada.
Lapse tõrjutuse ja kiusamise taga on alati ema. Mõned emad ongi lollud, mõned on ebaemad või oma probleemidesse mattunud õnnetud emad, kes lihtsalt ei jaksa oma lapsest tõeliselt hoolida.
Ma ei ole seda niiviisi osanud mõelda.
Ly: Õigete vaistudega ema tormab oma hädas olevat last kaitsma. Vaistuvigane ema ei anna end lapsele kunagi tõeliselt kätte, kui lapsel teda vaja on.
Kristiina (kõrvalt, kogu aeg askeldades, lõket käima pannes ja süüa tehes): Tänapäeval on muidugi neidki peresid, kus isa kasvatab last. Emad ongi kuskil Londonis tööl ära. Sama asi käib ikka isa kohta ka. Ema, sa oled ikka vana aja inimene, näed kõike nii emakeskselt.
Ly: Teatud mõttes emad korraldavad ka oma laste suhteid isadega, nad on seal vahetalitajateks. Ülekoormatud, üleväsinud mehed tahavad, et ema neid lastega suhtlemisel veidike järele aitaks.
Kristiina: Tänapäeval on naised sama ülekoormatud.
Ly: Naine on ikka ja alati pidanud venima sinna, kus ilmtingimata vaja.
Kristiina: Mehed ongi sellega juba nii ära harjunud, et võtavad seda enesestmõistetavalt. Ma kogu aeg harin ema naisõigusluse osas.
Ly (naerab): Kui mu vanim tütar, kes Ameerikas õppis, sealt tagasi tuli, juhtusin ükskord laste kuuldes ütlema: "Ah, minge metsa, naise kohta juhin ma autot täitsa korralikult!" Mu vanim tütar võttis mind kohe ette ja küsis: „Ema, mis on sellel, kuidas sa autot juhid, pistmist sellega, kas sa oled naine või mees?“
Kristiina ja ta õed olid vist üsna südid, nende eest väga palju ei pidanud võitlema, kuigi nad oma muresid käisid rääkimas...
Ly: Kui neil oli midagi vaja saavutada, siis nad hoidsid kokku. Kui ma ütlesin, et nad peavad õhtul kõik hiljemalt kell pool üksteist kodus olema, siis nad teatasid kooris, et ema, sa ajad kanad ka naerma, kõik diskod alles pool üksteist algavad.
Kristiina: Mina ikka tagantjärele siiralt imestan, et ema-isa üldse midagi suutsid luua meie bande kõrvalt. Kujutad ette, kui mujal tööl ei käi, töötad kodus − ainus koht, kuhu varjuda, on ülemine korrus, kus pole tegelikult isegi ust, mida korralikult kinni panna. Räägitakse, et Ellen Niit olevat seisnud seljaga vastu Jaan Krossi ust, et too kirjutada saaks.
Ly: Eks väheke vanaaegsed inimesed, nagu minagi, arva küll, et naise kohus on hea seista selle eest, et kodus töötav mees saaks oma tööd teha.
Kristiina: Me ei käinud ju lasteaias, mitte ühtegi päeva!
Ly: Paar päeva ikka käisite, prooviks. Aga ma läksin ka sinna kaasa, et näha, mis seal õieti toimub.
Kristiina: Ema ei jõua siiamaani ära vabandada neid paarigi päeva!
Ly: Käisin kaks päeva kaasas ja vaatasin, kuidas kasvataja ihuüksi seda suurt kampa kantseldab. Kolmandal päeval ütlesid lapsed, et ema, kui sa tahad, siis me võime ju lasteaeda minna. Aga mina ütlesin, et ma enam ei taha.
Kool ja lasteaed, sama jama.
Ly: Õpetajad on olukorras, kus nad lihtsalt enam ei jaksa teha rohkem või paremini. Seal peab kogu aeg üle jõu korda hoidma. (Ly on ka ise mitmel pool õpetaja olnud. – J. R.)
Hannes (Kristiina poeg) käib nüüd Waldorfi kool lasteaias. Ma tean sellest vähe, laps kasvab ja õpib iseenda arengu järgi. Miks sa selle valisid, mida see tähendab?
Kristiina: Mulle meeldib see loovusekesksus, seal on palju joonistamist ja matkamist, võiks muidugi veel rohkem olla. Kui ma teeks oma Waldorfi lasteaia, oleks seda kõike veel topelt. Palju räägitakse sellest, et kolmandas klassis Waldorfi kooli lapsed ei loe ega kirjuta, aga joonistavad päris hästi ja tikivad. Selles intrigeerivas lauses on midagi, mis lõhub ühiskonda juurdunud müüte – miks me peaksimegi nii kiiresti sinna intellektuaalsuse suunda pöörduma, lapse sinna viskama? Kuigi oma kogemusest ütlen, et loevad ja kirjutavad küll ja tikivad veel lisaks.
Aga see intellektuaalsuse asi ... isegi kui sa tahad lapsele midagi mereröövlitest lugeda anda, siis ostad mingi poolteadusliku õpiku, kus on terminoloogia – nagu entsüklopeedias, sest paremat pole poeriiulitelt võtta. Kogu laste kasvatamine on läinud entsüklopeediliseks, ma olen tegelikult selle vastu.
Kas režiim on ka Waldorfi lasteaias vabam?
Kristiina: Seal on ikka päris range see päevakava. Mina olen selline natuke õnnetu vabakutseline, kes päriselt selle režiimiga ei suuda haakuda. Mõnikord toon lapse liiga hilja ... või liiga vara. Vahel, kui väga vara Kihnu või Hiiumaa lennuki peale pean minema, et näiteks loovkirjutamise kursust anda, siis on tulnud eraldi kokku leppida.
Ly, missuguseid lapsi sina oled tahtnud kasvatada?
Ly: Ma võin vastata küll: mina olen tahtnud kasvatada loovat last. Midagi ohtlikku on koolis, selles kaselehtede ajatamise protsessis, kus last tahetakse kogu aeg aina targemaks ja targemaks teha – lapse vaimne kasvamine ja loovus jäävad tagaplaanile.
Olen näinud, et viiendas klassis on neil kasutusel korraga mitu loovkirjutamise vihikut, kuid selleks ajaks on lapsed ise loovusest juba täiesti tühjad. Aga loovuse kasvatamine lapses nõuab hirmus palju panustamist – loovust tuleb toita, motiveerida, märgata, toetada. Loov laps ei kasva iseenesest. Kool küll justkui püüab seda teha, mõnikord tuleb see isegi välja, aga alati on tavakoolis kõige tähtsam see, et oleks intellektuaalselt ja oskuste poolest arenenud laps ning võimeline elu väljakutseid vastu võtma ja saavutama.
Jumal hoidku – muudkui saavutama! Natukene arem, loovam või tundlikum laps jääb tähelepanust ilma ja tõenäoliselt hakatakse teda tõrjuma või kiusama, nagu teatud eas lapsed kiusavad neid, kes on erinevad...
Kui siiapoole sõitsime (3. mai hommikul), oli raadios uudis, et Eestist rändas läinud aastal välja 11 000 inimest, umbes nii palju meil sünnib. On see seotud saavutusevajaduse ja edukultusega, et me ei taha siia jääda?
Ly: Ma olen viimased 13 aastat töötanud Raplas psühhoterapeudina. Võin küll öelda, et nalja pärast ei lähe keegi neist Eestist ära. See on väga valus teema. Kui ikka tööd ei ole, isegi koristaja kohta pole saada… Selle tillukese lastetoetusega ei toida ju kedagi ära… Mehed kipuvad raskustesse sattunud perest kõige esimesena jalga laskma. Naistel pole kuhugi minna.
Laps on naise luksus, laps on naise vastutada. See kõlab koledasti, ma saan täiesti aru, kui koledasti see kõlab. Aga kui see nii ei oleks, siis ei vastutaks mõne lapse eest keegi, mõni olekski tuule peal. Isegi raskustes, ülekoormatud, õnnetu ema ütleb mõnikord oma lapsele: ma hoolin sinust, tulen sulle pärapõrgusse appi, kui sa oled hädas. Sa oled mulle kallis.
Mida see töö tähendab?
Ly: Psühhoteraapia tunnis küsin mõnikord lapselt: millal ema sulle viimati ütles, et ta armastab sind? Ei tule meelde. Siis küsin emalt: millal sa oma lapsele ütlesid, et ta on su silmatera ja kõige kallim? Ka ei tule meelde. Kas sa tahaksid seda talle praegu siinsamas öelda? See on üks kõige tähtsamaid asju.
Asjad lähevad käest ära siis, kui vanemad on tülis ja laps peab nende vahel püüdma toime tulla, et mitte üht reeta ega teist haavata. Laps tahaks, et ema ja isa ütleksid talle: jah, me tülitseme mõnikord, aga me oleme mõlemad olemas ja hoolime sinust.
Päriselt lootusetuks läheb olukord aga siis, kui ema või mõlemad vanemad on keeranud jooma. Neid lapsi ei kaitse siis enam keegi. Isegi kui vanemad kahe joomahoo vahel ütlevad lapsele, et nad teda armastavad, ei saa laps sellest aru. Ta läheb kooli ja lasteaeda ja käitub kohutavalt. Selliseid lapsi ei olegi enamasti võimalik aidata.
Ma ei saa aru, miks meil ei ole tõhusat karskusliikumist, nagu varasematel aegadel on olnud? Kuidas saab AA-klubisse koosolekule tulla 50 km tagant, kui bussid ei käi, autot ei ole ammugi... Ma saan aru, et vaesevõitu riigi rahalised vahendid on napid, aga mina pole ka parlamendis, pole kutsutud ega seatud lahendusi välja mõtlema. Kuid mina olen see, kes inimese ära kuulab, et ütelda talle: ära anna alla!
Kohtutöö, kriminaalide kuulamine ei valmistanud selleks ette?
Ly: Ma olen 30 aastat olnud kohtus tõlgiks, ja kui ma hakkasin psühhoterapeudina tööle, siis mõtlesin korraks, kas elus on veel midagi, millest ma juba kuulnud poleks või mida näinud poleks. Avastasin, et väga paljud asjad ei jõua kunagi kohtusse. Elu mustem pool võib olla ikka väga must. Aga psühhoterapeudi töö on tegelikult väga privilegeeritud tegevus. Ma saan teada, mis on elus sügavamat kui see, mis pealtpoolt välja paistab. Mõnikord saan teada sedagi, mis on inimeses ilusamat kui see, mis esmapilgul näha on.
Kust nõustajatööks vajalikku hingejõudu leida?
Ly: Seda kas on või ei ole. Seda on minus tänu mu talupoegadest vanematele, kes hoolisid lastest ja loomadest ja orasepõllust ja õunapuust. See on mul olemas, aga kuhumaani? Millal mina alla annan ja enam ei jaksa... Seda ma veel ei tea.
Kuidas praeguses rutus ja infotulvas üldse ellu jääda?
Ly: Kõiksugu teooriat on nii palju, et kuidas peaks … lapsi kasvatama, kuidas peaks mingis olukorras käituma, kuidas teaks – kuidas peaks... Selleks ongi loovust vaja, et neid teadmisi kasutada ning mittevajalik tähelepanuta jätta.
Kooli kõige suurem häda ongi minu meelest selles, et seal öeldakse lapsele kogu aeg ette, kuidas on õige ja kuidas peab olema. Mis laps seejuures tahaks või prooviks ... sellest ei jaksa keegi hoolida. Kool peaks suutma loovat last ka välja kannatada. Ma saan aru, et see pole kerge ülesanne.
Kristiina: Minu meelest tuleb sõna "kasvatamine" asemel välja mõelda midagi täiesti uut. See sõna on ajast ja arust. Kui juba vanematel tekib küsimus, et kuidas me oma last kasvatame, siis ollakse omadega ummikus. Loomulik oleks, et lapsed ise kasvaksid...
Ly: Parasjagu vabalt ja parasjagu ohjatult.
Kristiina: Kasvatamine on väga agressiivne sõna, sinna on kultuurilooliselt programmeeritud palju agressiivsust, kahjuks. Hea oleks sellest sõnast lahti saada.
Ly: Sõnast lahti saamine veel ei aita. Küsimused jäävad. Laps õpib õigesti käituma ainult siis, kui vanem inimene on tema sõber.
Me peaks kuidagimoodi välja tulema sellest raskemeelsusest, mis on lastepidamise ja -kasvatamise ja armastamise ja kooseluga ja perekonnaga seotud Kustmaalt siis see rõõm algab?
Elu ju õpetab meile, et kui vaatame praegu mõnd last, kes tosina aasta eest tegi lollusi, oli veel täitsa jobu või ülemäära agressiivne… – nendest lastest on nüüd saanud pereinimesed, nad on aru pähe võtnud.
Peaksime suutma lubada olla oma lastel teatud eas vastutusvõimetud lapsed. Selleks me ju olemegi täiskasvanud, et saada sellega hakkama.
Lastepidamise rõõmu ja neile pühendumise helgeid külgi tuleb ka näha, ei ole nii, et lapsed toodavad kogu aeg probleeme ja kodus on raske ja koolis on raske.
Andres Ehin oli väga ladna ja sõbralik isa?
Ly: Jah, ta oli väga tolerantne.
Kristiina: Isa ainult üks kord riidles minuga kogu minu keerulise kasvamise aja. Me tantsisime tuulekoja katusel, meil oli peaaegu et küladisko, Depeche Mode mängis minu toas makilt...
Ly: Seal katusel oli oma kuus või kaheksa paari ikka. Me kartsime, et te kukute sealt karvupidi alla.
Kristiina: Aga seal oli tohutult tore tantsida. Siis isa tuli ja võttis mul kratist kinni ja ütles; nüüd aitab, kõik koju magama, sina ise ka! Aga see ei takistanud meid seda muidugi varsti jälle tegemast.
Kas Kristiina laseb endale kergesti nõu anda?
Ly: Ta tahab, et ma peegeldaksin tema probleeme.
Kelle nõu sa võtad kuulda, kui üldse, Kristiina?
Kristiina: Ma kuulan hea meelega igasuguseid nõuandeid. Tõesti, tihti. Mul ei ole tunnet, et olen tark. Mõnikord õnnestub olla targalt loll, aga ... kuulan ikka, jah.
Kas on nii, et teil sääl Viljandis on rohkem oma sõprus- ja kogukond, kellega olla, et siin Raplas oli vähem ... peamiselt õed. Aga Viljandi elu on kommuuni moodi. Mõttekaaslaste ringkond on suurem?
Kristiina: Meil olid siin mõni päev tagasi ema juubeli puhul kõik sugulased koos, ja mu noorem õde Eliisa ütles sellise lause: siin Raplas oli nii tugev kogukond, sugulaste ring, kes käis ja võttis seda sellise kollase maailmakeskusena, seda aeda ja meie maja. Siin kõrval on ju naabriks meie vanatädi.
Ly: Minu täditütar ja pere.
Kristiina: Siin oli aastakümneid meie suguvõsa keskus. Rapla algas ja lõppeski nende kahe aiaga.
Ly: Iga õunapuu või turnimisoksa mahavõtmine oli tõsine teema.
Kristiina: Mingil hetkel läks Piret Tartusse ülikooli, mina läksin Tartusse ülikooli. Eliisa ütles, et tal nagu maailm kukkus kokku, kui ta aru sai, et see lapsepõlveelu polegi igavene, et see lõpebki ära. Ja ta oli mingil hetkel küsinud ema käest (ta oli siis 8. või 9. klassi tüdruk), kas õed siis ei tulegi enam koju tagasi. Ema olevat öelnud, et tõenäoliselt ei tule jah, et nad leiavad endale mehe ja lähevad kuhugi mujale elama.
Ly: Siis hakkas Eliisa rääkima, et tahab samuti minna Tartusse – kunstikooli. Meie ütlesime, et see ei tule kõne allagi, sa pead esmalt keskkooli minema. Siis tulid vanemad õed Eliisale appi ja aitasid tal oma plaani teoks teha.
Kristiina: Me lohistasime Eliisa ka siit ära, aga mingisugune kõrgaeg saabki alati otsa ja seda ongi väga raske taastada, kui sa ise just ruttu kolm last ei sünnita ja siiasamasse tagasi ei koli. Natuke oli mul sellist ilusat lapsepõlve jätku, kui ma Hannesega ise siia kolisin ja minu isa võttis nii kindlalt Hannese isa rolli ka sisse − parema puudumisel. Ema oli selline mustervanaema.
Ly: Nad käisid Andresega kahekesi kalal siin savivõtmise tiikides ja tulid siis ämbritäie kaladega tagasi, mis järgmisel hommikul jälle vabaks lasti, sest nad olid liiga väiksed.
Kristiina: Viljandis pole juuri, kuigi mu vanavanaisa on seal elanud ja isa on sõja eest paos olnud Viljandimaal. Seal pole sellist tunnet, et sa oleks omaks võetud, seal on selline kiivas sisering nagu Raplaski. Mina olen kolmanda põlve raplalane, aga aeg-ajalt tunnen, et olen juuretu. Viljandis on seesama tunne – veel hullemgi. Aga seal on vähemasti pärimusmuusika, mis annab selle juure vaimses mõttes. Nüüd kolime Tartusse.
Tartusse? Mis seal ees ootab?
Kristiina: Tartus on minu jaoks kogu aeg kogukond olnud. Akadeemiline ja roheliselt mõtlev ja luulet kirjutav ja... Ma tahan avada Loomemajanduskeskuses sellise koha nagu Kirjanduskamber. See tuleb selline avatud ateljee stiilis kohake. Ja Tartu ülikoolis hakkan loovkirjutust andma.
Sina ja Silver Sepp oletegi mõlemad sellised rändajad olnud. Ega vahel pole tulnud seda tunnet, et jääkski rändajaks või jääkski ära? Seda ahvatlust ei ole?
Kristiina: No kui on lapsed, siis ju ei saa.
Ly: Ega kogu aeg ei saa laps vanaema juures olla.
Kristiina: Ei tea, ei paneks lukku ka seda äraminemise võimalust − kui mingi selline võimalus tuleks, võiks küll veidi ära käia. Ma olen üsna paikne inimene olnud, pole kauem kui mõni kuu Eestist ära olnud. USAs kuu aega, Sloveenias kuu aega, Hiinas.
Kuskil polnud tunnet, et võiks jääda?
Kristiina: Ei ole olnud.
Iga teise puhul oleks mind häirinud, et nii noorelt mälestusi kirjutab. Aga sinu puhul ei häirinud, mälestused, päevik ja luuletused sulavad üheks tekstiks.
Kristiina: Seda ma nüüd küll ei mõelnud kordagi, et kirjutaks mälestusteraamatut.
Ly: Minule meeldib, kuidas Kristiina selles raamatus kohtleb seda väikest tüdrukut, kes ta kunagi oli.
Kristiina: Kui keegi nüüd tagantjärele ütleb, et see on mälestusteraamat, siis paneb see mind võpatama. Ma arvan, see on rohkem nagu päevaraamat, aga mälestused käivad sinna juurde, sest päevaraamatut on pikka aega peetud.
See on ju veidi nagu raamatutes "Kaitseala" ja "Emapuhkus", kus ka päevik, elu ja luule on segatud... Loomuliku aususe taotlus, et kirjutad sellest, mida puudutada saad.
Kristiina: Kui mulle miski eesti kirjanduses eeskujuks on, siis ikkagi Viivi Luik, tema kokkupanu olevikust ja minevikust, mingitest mälupiltidest. Samas ka teatud pahelisus, mida ta "Seitsmendas rahukevades" ekspluateerib. Lapse pahelisus ja see, et leida endas leida mingi kasvamisjulgus. Mitte et ma mingi paheline laps olnuks ... aga paraja kiiksuga küll.
Ma olin tükk aega krampis, et mida minu lapsepõlves üldse sellist on, millest tasuks kirjutada. See oli ühtpidi igav ja hall alevilapse lapsepõlv, vahel ka kuldne ja helge. Aga mida sellest nii väga kirjutada. Kui Epp Petrone mulle selle pakkumise tegi, siis ütlesin talle vist vähemasti viis korda „ei“. Mina ei kirjuta sellist raamatut.
Aga. Mu isal jäi ikkagi mälestusteraamat pooleli. Kümmekond lehekülge. Ja kõik, punkt. Iialgi ei tule kahjuks lisa. Hakkasin märkama meelelisi pilte endas ja mälusähvatusi, kõike seda, mis endal on mälusse salvestunud, mida keegi teine kirja panna ei saaks...
Kas sa kasutasid ka mäluturgutusvahendeid, otsisid vanu asju, nuusutasid neid?
Kristiina: Lõhnad on küll sellised asjad, mis tohutult meelde toovad. Ma käisin isegi selles enda jaoks koledas majas, vanas koolimajas kolmandal korrusel − mulle piisas lihtsalt, et läksin sinna üles ... isegi euroremondi tagant tundsin neid vanu lõhnu ja tunnet. Õnneks on seal praegu kõik muidugi ilusaks tehtud. Ka algklasside lapsed tunduvad mulle tänapäeval rõõmsamad, kui mina olin. Aga ikkagi peavad selle kiusamise asjaga ükskõik millises koolis kõik väga tähelepanelikud olema.
(Ly soovitab, et kui läheme Andres Ehini mälestuseks seatud pinke vaatama, et mingu me ka sealt vanast koolimajast läbi, aga lõpuks me ei lähe − Kristiina ei taha, ja ma luban ka endale selle raamatu-mälupildi, mis asendab tegelikkuse. – J. R.)
See tollane kurjus koolis polnud mingi piibellik kurjus, vaid hirm...
Kristiina: See oli väga autoritaarne süsteem.
Aga miks nii koledad mälestused koolist (nagu keegi su raamatus küsib)?
Ly: Ilus on seegi, et vähehaaval lähevad ka Kristiina mälestused helgemaks.
Kristiina: Oota, ema, ma proovin sellele raskele küsimusele nüüd ikka ise vastata.
Ühest küljest tõesti − klassis on 37 last, neist pooled veel poisid, ja nende seas see üks, kes pole lasteaias käinud ja kelle jaoks kogu see kambavaim on väga võõras. See tekitab paratamatult tunde, et sind pannakse karja, aga sa ei taha sinna kuuluda. Ma mäletan väikse lapsena kogu aeg seda tunnet, et tegelikult olen ma tark ja suur. Ja et minusse on vaja vähemasti veidigi lugupidavalt suhtuda, aga koolis olid sa lihtsalt üks sipelgas. Aga õpetajad olid ju armsad ja minu vastu ei olnud otseselt keegi paha.
Kuid see üldine lärmifoon oli mu jaoks võikalt ebameeldiv. Ja see, et piisab, kui sa korra vääratad, ja varsti oled see, keda kiusatakse. Ja sellest soost laps enam oma jõududega välja ei rebi. Ma tundsin, et olin kogu aeg seal piiri peal. Esimesed kolm aastat.
Kas Tartus on Hannese jaoks olemas Waldorfi kool või selline paik – temale on see ju suurim elumuutus.
Kristiina: Hannes on tegelikult juba varem Tartus aastakese elanud. Ma olen kahevahel. Meie kodukanti jääb Kesklinna kool ja ka Miina Härma pole kaugel ja mingis mõttes ma usun sellistesse vanadesse väärikatesse Eesti koolidesse, kus on traditsiooni ja tugevaid õpetajaid ja väikesi klasse. Ka Rapla ühisgümnaasiumis, tolleaegse Rapla I keskkooli põhikooli- ja gümnaasiumiosas meeldis mulle käia – seal oli traditsioonidega kooli väärikust ja õppimishimu. Samas, jah, Tartus on ka Waldorfi gümnaasium kuuldavasti heal järjel kool.
Et ei välista täielikult klassikalist haridust ka?
Kristiina: Ei, üldse mitte. Ma sain Rapla keskkoolis lõpuks ju hea hariduse. Käisin aastaid ka naudinguga koolis. Ainult esimesed kolm aastat oli väga raske.
Ly: Kui mõni ema raamatuid kirjutab, siis võib alati mõtelda ka nii, et kui mitu last tal siis oleks, kui ta raamatuid ei kirjutaks. Või – kui mitu raamatut tal siis oleks, kui tal lapsi poleks. Aga – lapsed kui looming! Eks kõla see huvitavalt?
Ly Seppel (Ehin)
- Sündinud 30. aprillil 1943 Haapsalus.
- Kolm tütart: Piret, Kristiina ja Eliisa.
Haridus
- TRÜ eesti filoloogia 1967, õppinud Bakuus ja Moskvas turgi keeli.
Töö ja looming
- 30 aastat olnud kohtu juures tõlgiks, viimased 13 tegutsenud psühhoterapeudina
- Kirjutanud luulet ja lasteproosat. Tõlkinud türgi, aserbaidžaani, usbeki, kasahhi, turkmeeni, tatari, vene ja soome luulet.
- Tema luulet ilmus kassetipõlvkonna kolmandas kassetis.
- Debüütkogu “Igal hommikul avan peo” 1965, pärast seda avaldanud neli luulekogu ja kaks lasteraamatut, palju tõlkeid.
Tunnustus
- Valgetähe V klassi teenetemärk 2001.
- Kultuurkapitali aastaauhind ilukirjandusliku tõlke eest võõrkeelest eesti keelde (Orhan Pamuki “Lumi”) 2007.
Kristiina Ehin
- Sündinud 18. juulil 1977 Raplas.
- Üks poeg: Hannes.
- Abielus Silver Sepaga.
Haridus
- Tartu Ülikooli magistrikraad eesti ja võrdleva rahvaluule alal 2004.
Töö ja looming
- Kirjandusrühmituse Erakkond liige, osaline mitmes ansamblis.
- Debüütkogu “Kevad Astrahanis: luuletusi 1992–1999” 2000, lisaks luulekogusid ja juturaamatuid.
- Värske teos: “Paleontoloogi päevaraamat” 2013.
- Kristiina Ehin on enim tõlgitud ja maailmas tähelepanu pälvinud noor eesti luuletaja.
Tunnustus
- Gustav Suitsu stipendium luulekogu “Kaitseala” eest 2006.
- Kultuurkapitali luulepreemia luulekogu “Kaitseala” eest 2006.
- Eesti Vabariigi presidendi noore kultuuritegelase preemia 2008.
