Enn Põldroos: Kõik asjad vajavad tuulutamist!

Enn Põldroos, kes 21. mail saab 80aastaseks, avas Tartus hiljuti näituse, peagi on ilmumas uus (vana) raamat. Maaleht ahvatles teda veidi elu üle mõtisklema.

Enn Põldroos: 80? Ei tahakski mingeid tundmusi ega tundeid tolle tähtpäevaga seostada. Olen terve elu jooksul püüdnud igasugu tähtpäevi vältida. Vähemalt neile mitte tähelepanu pöörata. Need tähised on ju täiesti juhuslikud ja pigem kokkuleppeline värk. Iseasi, kuidas see vältimine õnnestub. Püüan sellest mitte numbrit teha.

Kas elu jooksul ka midagi tegemata on jäänud, ei teagi. Eks igale asjale, mida teed, tuleb tahes-tahtmata juurde midagi uut, mis vägisi eelmisest välja kasvada tahab. Tegemata asjade rodu põhimõtteliselt pikeneb, midagi pole parata. Alles sai Tartus üks näitus üles pandud, nüüd lõõgastan end selle järel. Tulemas on autobiograafiline raamat, see peaks ilmavalgust nägema augustis.

Kümmekond aastat tagasi ilmus küll juba üks selline, selle töötasingi nüüd uuesti läbi. Aeg on ju edasi läinud, nii mõnestki asjast olen hakanud teisiti mõtlema, mõnest asjast, millest siis aru ei saanud, olen praeguseks aru saamas, vastupidi muidugi ka. Vahepealne aeg, see kümmekond aastat, vajaks ju samuti kajastamist. Mõtteid kunstist saab uude raamatusse ka laiemalt juurde pandud. Sellisena ma ta rahva sekka lasengi. Pealkiri, muide, jääb samaks.

Kas midagi ka valesti tehtud on? Neid asju on samuti palju. Mida aeg edasi, seda rohkem inimene ju oma elus urgitseb. Siis tulevadki ette asjad, mille puhul ütled – seekord oleksin pidanud teisiti tegema, teisiti ütlema. Eks kõik see hakkab ikka rohkem ja rohkem kummitama. Aga kas just põhivalikutes miski valesti on läinud – ei teagi. Koolipoisina tahtsin füüsikat minna õppima, ehk oleksingi pidanud.

Kunagi tegelesin ju agaralt ka poliitikaga. Praegu tundub, et see, mille nimel tegutsetud sai, oli üks roosa pilv. Kuigi lõppkokkuvõttes tore. Kui Eestit võrrelda maailma mingi muu riigiga, siis on ju lolle igal pool närviajavalt palju, pealegi on nad igal pool tihti ka selliste kohtade peal, kus lolle olla ei tohiks. See polegi ainult Eesti probleem. Kui me seda mõnikord liigagi valuliselt võtame, on see ka ju tegelikult tore. Kui me nendega ära harjuksime, oleks samuti kole. Tuulutada tuleks kõike, parasjagu ja pidevalt. Ja mida tuulutada, seda ikka jätkub.

Tagantjärele üldist hinnangut või lausa hinnet panna on muidugi raske. Riik on liiga keeruline asi, et sellele ühest hinnangut anda. Eestis on väga palju sellist, millele kõhklematult
5 anda, aga on ka parasjagu seda, millele 2 on paras.

Üks, mida ma kindlasti teha ei oska, on teistele mingite soovituste või õpetuste jagamine. See läheks vägisi maailmaparandamise rubriiki, mis on minu arvates tänamatu amet.

Aga siin maal on praegu ilus kevad ja see sunnib ennast nautima. Eks see ju üks maaelu rõõmudest ongi.