Muljeid projektikohtumiselt Itaalias: Hämmastav oli see, et lapsed ei käi õues

14.-18. aprillini toimus Comeniuse projekti raames kuues töökohtumine Itaalia linnas Atri, millest võtsid osa projekti eestvedaja õpetaja Maarika Ruuse ning lasteiaõpetajad Aila Orrin ja Marju Laanemäe.

Atri on umbes 12 000 elanikuga väikelinn, mis asub Kesk-Itaalias Abruzzo maakonnas Teramo provintsis, otse Aadria mere rannikul.

Roomast Atrisse ligikaudu neljatunnisel bussisõidul, avanes aknast vaade kaunile Kesk Itaalia maastikule. Mägine ja maaliline, rohelised orud ja künkad, silmapiiril mäed... mäed - kuhu iganes pilgu pöörad. Kümneid kilomeetreid teekonnast tuli sõita tunnelites, mis oli raiutud läbi Apenniinide mäestiku. Abruzzo maakonnale on väga iseloomulikud sagedased maavärinad.

Ilm, meie saabudes, oli mõnusalt soe. Soojakraade oli üle 20 ning igal võimalikul vabal hetkel nautisime Vahemere päikese paitust, mida oskasime meie, kes me olime tulnud sombusest ning pikaleveninud talvisest Eestist, hinnata.

Kui meie oleme harjunud 20 soojakraadi juures üleriided seljast viskama, siis itaallased peavad sellist ilma veel külmaks ning käivad mantlite ning jopedega. Igal projektikohtumisel on võimalus tutvuda nii võõrustaja kooli kui ka ümberkaudsete koolidega. Instituto Comprensivo Atri on haridusasutus, kuhu kuuluvad: 4 lasteaeda, 3 algkooli, 1 haiglakool ja 1 põhikool, mis asuvad erinevates, üksteisest kuni kümne kilomeetri kaugusel asuvates linnakestes. Seda koolide kogumit juhib õbluke, vitaalne ja elurõõmus Mrs Ianetti Iolanda. Lapsi sõidutab kooli koolibuss.

Igas majas oli sisse seatud Comeniuse nurk: lipud, laste joonistused neid külastanud Comeniuse loomadest. Itaalia laste ,,tööpäev'' on tunduvalt lühem kui meie harjunud oleme. Lasteaeda tulevad lapsed (3-6 a) hommikul 8.00 ja lahkuvad 14.30. Samamoodi nagu meil toimuvad ka itaalia lastel õppetegevused, kus nad õpivad teadust, matemaatikat, emakeelt, kunsti, võimlevad ning laulavad. Tegevuste ajaks jaotatakse lapsed vanusegruppidesse 3-4, 5-6 aastased. Kooli lähevad lapsed 6-aastaselt. Lasteaias lapsed ei maga, kuid lõunasööki saavad süüa. Hämmastav oli see, et lapsed ei käi õues, vaatamata suurepärasele ilmale! Selgituseks öeldi, et kuna lapsevanemad kardavad oma laste turvalisuse pärast, siis piirdutakse siseruumidega. Ja tõsi küll, vaadates koolide ja lasteaedade ümbrust, siis puudusid mänguväljakud. Vaid mõni üksik lasteaed oli varustatud väliatraktsioonidega (needki olid lastevanemate poolt muretsetud) ja suhteliselt väikese õuealaga.

Itaallaste muusikalembusest saime osa igas koolis ning lasteaias, kus kõlasid terve maja laste lauluhääled. Meie jaoks oli imekspandav see, et muusikaõpetajad olid suutnud terve majatäie lapsi imekaunilt laulma panna ja seda mitte ainult ühes haridusasutuses vaid kõigis lasteaedades ning koolides, mida me külastasime. Itaallastel ei ole kombeks tuua esile ühte või kahte hõbekõri. Kõik lapsed laulavad ning nende olekust paistis rõõm ja valmisolek laulda.

Toit on itaallastel väga oluline. Tähtis on, et toit oleks värske ja hooajale vastav. Värsket aedvilja oli võimalik osta nii poest kui ka tänavalt. Itaalia on pasta ja pitsa maa, mida pakuti loomulikult ka meile. Pastat oli võimalus süüa iga päev mitmel moel. Järgides vanu traditsioone, tehakse paljudes kodudes ise pastat, mis on tervislikum ning maitsvam, kui poestostetu. Spagetid kitarril on tüüpiline kodusvalmistatud toit Teramo provintsis. Valmis lahtirullitud taigen surutakse kitarritaolise riistpuu peale ja rullitakse peenikesteks ribadeks. Valmis spagetid serveeritakse imepisikeste lihapallide ja tomatikastmega. Kuna Itaalia on tugevate veinitraditsioonidega maa, siis pakuti pea iga söögikorra juurde ka veini.

Vaata fotosid Comeniuse projekti blogist. Raamatut ,,5 wonders of my country" (25 EUR) saab huvi ja soovi korral tellida.