Omavarutud ravimtaimel on rohkem väge
Metsaomanikule on saabunud rahulik aeg. Mets on majandatud, uus mets kasvama pandud, võib puhata ja mängida. On sobilik aeg ka tutvumaks, mida mets meile peale puude veel pakub.
Kui seda tutvust teha nii-öelda rohujuuretasandil, leiame ravimtaimed, mida tavaliselt oleme harjunud ostma apteegist. Nende isekasvanud taimede ravijõud pole nõrgem kui apteegist saadavatel. Nad on õnnelikud taimed oma loomulikus keskkonnas.
Neid korjates tuleb küll veidi rohkem vaeva näha – otsida, lõigata või hoopis kaevata, kuivatada. Aga oma käega varutud taim on kindlasti tugevama väega, sest kannab endas korjamise ja leidmise lugu.
Raamat ärgitas otsima
Õnnelikud võivad olla metsaomanikud, kellel on raiesmikud, imelised taimelavad, mis igal aastal täienevad mõne uue liigiga. Kuigi raiesmiku peategelane on uus metsapõlvkond, tasub uurida maapinda katvat rohelist taimemassi.
Õppides tundma kodumetsa taimi ja nende raviomadusi, mõistame, kui suurt väärtust omame. Tore on metsas kohtuda äsja tundma õpitud taimega. Tutvustasin kolmeaastasele lapselapsele ööviiulit, hiljem taimest möödudes hüüatas laps rõõmsalt: “Tere, ööviiul!”
Minu lapsepõlvekodu ravimtaimed teeks olid raudrohi, naistepuna, kummel, piparmünt ja köömen. Neid apteegist ei toodud, vaid korjati kraavikaldalt ja metsaveerelt, kuivatati kimpudena ja säilitati jõupaberist kotis. Leesikalehti toodi apteegist, need meie kandis ei kasvanud.
Saades metsaomanikuks, kulus mu peatähelepanu puudele. Talveks varusin ikka ürte nagu lapsepõlves, aga midagi uut ei leiutanud. Nii oli seni, kuni mulle sattus ette Mall Värva raamat “Meie ravimtaimed”. Selle lihtne ja käepärane ülesehitus ärgitas mind kõndima mööda metsa ja tutvuma taimedega, keda olin küll märganud – ehk nimegi teadsin, kuid ravivõimu ei tundnud.
Nii leidsin ka tedremarana, kelle juuri olin aastaid apteegist ostnud, et tinktuuri teha – olin aastaid temast üle käinud. Tema juurt kogutakse kevadel või sügisel, aga ära tunda on kõige lihtsam ikka õitsemise ajal.
Tedremaran puhastab lümfe ja aitab paljude hädade korral nii sisse võttes kui peale määrides. Tedremaranapudel oli meie esiemadel ikka voodijala kõrval.
Mall Värva raamatuga metsas uidates avastasin, et ei saa sammugi astuda, ilma et mõnd ravimtaime ei näe. Nüüd on meie metsas rada, mida mööda jalutades neid ka teistele tutvustan. On kohti, kust huviline saab oma käega iseenda tarbeks taimi varuda. Kui kodus kuivatamisvõimalust pole, saab meie juures taime droogiks ette valmistada.
“Laia profiiliga” taimed
Tutvustan nüüd taimi, mida ka ise kasutan, mis on nii-öelda laia profiiliga, paljude haiguste jaoks, ja sobivad ka koostööks teistega. Nende taimede võimekus on palju avaram, aga mina räägin vaid ise kogetust või kuuldust.
- Villtakjas (Arctium tomentosum). Alustan taimest, keda vast enamik tunneb isiklikust kokkupuutest. Villtakjas on laialt levinud, aga omapäi metsas kasvamisest ei hooli. See on taim, mida ma majandan, kuna ainus paik, kus ta on nõus kasvama, asub lilleaias. Igal aastal on talle seal koht reserveeritud.
Kuna ta on kaheaastane taim, siis esimesel aastal tast tüli ei tõuse. Juuri kogun esimese aasta sügisel või teise aasta kevadel – kui õievars hakkab arenema, muutub juur puiseks. Keedetult on takjajuur uskumatult maitsev, mis on üllatav, arvestades lehtede kibedust. Juured kuivatan, tükeldatud juured järelkuivatan leiges keriseahjus. Juuretee on verd puhastav, ajab higistama ning pead pestes saab kõõmast lahti ja juuksed löövad särama.
Põhitegijaks on takjal lehed, mis võtavad ära põletikku ja leevendavad kiirelt valu. Võtan mõned toored lehed, rullin nad pehmeks klaaspudeliga (tainarull läheks kibedaks), asetan mitu lehte haigele kohale ja kinnitan sideme või kolmnurkse rätiga. Valu kaob ühe kasutusega. Paistetuse puhul tuleb kuivaks tõmbunud lehed värskete vastu vahetada, paistetuse alanedes peavad lehed kauem vastu.
Mu kogemus on, et väljaväänatud jala puhul oli takjas ainuke, kes kiirelt valu ära võttis. Tabletist polnud abi. Takjalehte olen kasutanud selja-, õla- ja ka põlvevalu puhul. Takjalehest on abi villi hõõrutud jalgadele. Olen kuulnud ka kukekannuse ravimisest takjakeedusega. Takjaleotisest on abi pärast keemiaravi, kuna tal on kasvajavastane ja organismi puhastav võime. Takjajuure mahl imendab suurepäraselt kõiki tsüste.
Takjas pole toksiline taim, tal pole kahjulikke toimeid. Igati kasulik abimees ka suuremate lõikehaavade raviks. Selleks tuleks purustatud lehemassi pisut keeta ja asetada haavale. Teisel päeval tuleks seda korrata, ja haav kasvab kinni.
- Vereurmarohi (Chelidonium majus). On tubli tegija, kuulub mürgiste taimede hulka. Tema värsket oranži mahla saab kasutada soolatüügaste, konnasilmade, psoriaasi ja sügeliste raviks, ravib ka ekseeme ja ohatist.
Kui huulele tekkinud villile kohe vereurmamahla peale panna, kaob see kiiresti. Taime küljest tuleb oksake murda ja veidi oodata, kuni mahl välja imbub, siis vajutada see vastu haiget kohta. Mahl ravib ka nahalõhesid nii kätel kui jalgadel. Salvi mahlast ja searasvast on hea kasutada talvel.
Tinktuuriks topin pudelisse õisi ja juuri (juuri ei tasu veega pesta, vaid kuivalt puhastada). Kui pudel täis, valan viina peale, palju mahub. Hoian soojas ja pimedas, aeg-ajalt raputan. Saadud vedelik sobib joodi asendajaks, aitab nii nahavigastuste kui ka valutavate liigeste puhul. Vanasti olevat mahlaga silmakaedki ravitud, ise pole proovinud. Putukahammustusi ta küll leevendab.
- Soopihl (Potentilla palustris). On mudalompide asukas, kauni õiega pikavarreline taim, kel meeldib lamada. Meie kasutame soopihlataimest valmistatud tinktuuri valutavate liigeste raviks, sobib nii määrimiseks kui ka sissevõtmiseks. Eriti tugev on ta radikuliidiraviks. Korrastab ainevahetust ja kasvajatevastane kuulsus on tal ka. Ravikuur ei ole piiratud – kasutatakse, kuni oodatud tulemus käes.
- Angervaks (Filipendula ulmaria). Tõeline suve alguse kaunitar, looduslik aspiriin, ta on antibakteriaalse toimega, kaotab liigestest põletikud ja valud. Kuivatatud õitest saab talveks oivalist teed, angervaksa lõhn tuletab sooja suve meelde. Tema õitest teen siirupit, mida kasutan talvel nii kuuma veega kui ka morsi tegemiseks. Noored angervaksavõrsed on söödavad, varakevadel lihtsalt salatina koos põdrakanepivõrsetega.
- Ahtalehine põdrakanep (Epilobium angustifolium). Raiesmike kuninganna, kelle üle peaks iga metsaomanik uhkust tundma, kuigi ta kiiresti ja võimsalt juuri ajava taimena ei jäta ruumi teistele langiasukatele, mattes enda alla ka uue puupõlvkonna.
Kuna põdrakanepit on möödunud sajandi lõpul teaduslikult uuritud, on tema võimekuse piir väga lai. Kindlaks on tehtud tema tõhusus eesnäärmehaiguste raviks ja võime võidelda kasvajatega – ta tõukas troonilt väikese pajulille, kes seni põhitegija oli.
Põdrakanepi õied, lehed ja juured kõlbavad teeks. Teda on aastasadu kasutatud suurenenud happesusega gastriitide, koolikute, mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve vastu. Tsaariajal kasutati teda Hiina tee asemel. Toime on tugevam, kui lehed muljuda, närvutada ja kilekotti käärima panna. Mustaks tõmbunud mass tuleks kuivatada.
- Käbihein (Prunella vulgaris). Katab metsarada sinaka vaibana ja õitsemise ajal teda varutaksegi. On nii antioksüdant kui toonikum, kõva tegija kilpnäärmehädade korral. Mina kasutan käbiheinateed kurgu kuristamiseks ja lihtsalt suuveena. Hea abimees on ta veel mis tahes nahaprobleemide raviks. Niisama on ka ilus vaadata.
- Harilik silmarohi (Euphrasia officinalis). See taim oli mulle huvitav avastus. Teda pole kuskil näha, ja siis järsku pärast jaanipäeva valendab mõni lapike maad tema õitest. Kuna ta on poolparasiitne, kinnitub kõrreliste juurtele, kust ammutab toitu, ei torka ta nii väga silma.
Aga tee õitest ehk kogu taimest sobib väsinud silmadele väga hästi, eriti on ta ausse tõusnud arvutiajastul, kui silmad turgutust vajavad.
- Harilik mailane (Veronika officinalis). On praegu õitsemise tipus, metsaalused on kaetud kui sinaka uduga. Mailasel on allergiavastane toime. Kompress taimest leevendab naha sügelemise probleeme. Verd puhastav ja veresoonte lupjumist vältiv toime tõstab ta ausse.
- Soo-kassiurb (Gnaphalium uliginosum). Tema äratas minus huvi, kuna lugesin raamatust ta võimest alandada vererõhku ja vähendada veresuhkru taset. Välispidiselt sobib haavade raviks. Hakkasin looduses teda otsima, et ehk on mõni kasvukoht minu metsaski. Kui leidsin ja tutvusin (väike, hall, sarviline), siis märkasin, et ta kasvab kõikjal, isegi aiamaal vagude vahel.
- Lõhnav varjulill (Asperula odorata; ehk lõhnav madar, Galium odoratum). Teda sai samuti otsitud. Kõik tunnused klappisid, aga lõhna polnud, see tekkis alles taime kuivades. On hea ravimtaim, värskelt parandab nahahaigusi ja haavu. Taim tambitakse pudruks, soojendatakse, pannakse haigele kohale – kaob valu ja haav paraneb kiiresti.
- Palderjan (Valeriana officinalis). Juba õitseb. Teda korjatakse sügisel, aga praegu on õite järgi hea tema asupaik meelde jätta.
- Harilik kukesaba (Lythrum salicaria). Kasvab veekogude läheduses, on kõrge vaarikpunaste õitega püstine põõsas. Harilikul kukesabal on tugev verejooksu peatav võime, kasutatakse nii juuri kui ürti. Kui taimeputru panna haavale, paraneb see valutult ja kiiresti. Organismi üldise nõrkuse korral taastab ta jõu.
See on üks väheseid taimi, kellel arvatakse olevat vastutoime peaaju tursele entsefaliitse puugi hammustuse korral. Suure parkainesisalduse tõttu on teda eelkõige kasutatud kõhulahtisuse ja soolepõletiku ravis.
Vanasti usuti, et sellel taimel on erakordselt tugev maagiline jõud, et ta aitab leida peidetud varandust.
Ravitsejad ja nõiad kasutavad kukesabataime juurt mitmesugustel eesmärkidel, kuid tingimata jaanipäeva koidikul. Välja kaevamisel ei tohi kasutada metalli. Arvatakse, et kõik taimed tugevdavad oma raviomadusi, kui nad korjatakse kukesaba juuresolekul. Teadjad ravitsejad võtavad ravimtaimi korjama minnes alati kukesaba kaasa.
Tõeline elamus on minna jaaniööl täiskuuvalguses üle uduse jõeluha, otsima oma kukesaba.
Mida millal korjata?
- Pungi tuleks koguda varakevadel, kui pungad on alustanud paisumist. Loodust säästes
tasub pungi koguda raielangilt, kus just on puid langetatud.
- Koort koguda kevadel mahlade tugevama liikumise ajal.
- Lehti koguda siis, kui nad on juba välja arenenud, tavaliselt enne õite puhkemist.
- Õisi koguda kuiva ilmaga, taimede õitsemise algfaasis.
- Ürti, s.o. taime maapealset osa koguda samuti õitsemise alguses. Olenevalt taime liigist
lõigata ära kas kogu taime maapealne osa või õitsev latv.
- Vilju ja seemneid koguda veidi enne lõplikku valmimist.
- Juuri, juurikaid ja mugulaid koguda peamiselt sügisel pärast kasvuperioodi lõppu.
Vajaduse korral ja taime hästi tundes võib koguda ka varakevadel.
- Peale selle on vanadest aegadest teada, et igal taimel on olemas n-ö oma päev, mil tal on
kõige tugevam mõjujõud ehk vägi. Seda on võimalik märgata mesilaste järgi. Õigel päeval
on mesilased õitel hilisõhtuni, seda ka pilvealuse ilmaga. Teistel päevadel ei pruugi ka ilusa päikesepaistelise ilmaga neid õitel liikuda.
- Näiteks naistepuna, tedremaranat ja vereurmarohtu tasub koguda pühapäeviti,
islandi samblikut esmaspäeviti, humalat teisipäeviti, põldosja ja koirohtu kolmapäeviti,
kanarbikku neljapäeviti, raudrohtu ja leesikat reedeti, soopihla laupäeviti jne.
Allikas: Mall Värva, “Tee ravimtaimede juurde”, Maalehe Raamat 2000
