Hirvo Surva: Vorsti-leiva kõrvale vajame ka vaimutoitu!
Postimees valis tänavuseks aasta inimeseks 26. üldlaulupeo kunstilise juhi Hirvo Surva. maaleht avaldab sel puhul uuesti 2013. aasta suvel tehtud loo Hirvo Surva ja tema venna Aivariga.
Koorijuht ja õpetaja Hirvo Surva, kes kohe saab 50aastaseks, veetis jaanipäeva (nagu muudki pühad) oma vallavanemast venna Aivariga isatalus Mäetagusel. Nende peres on muusika ikka olnud iseväärtus, mõtlemisviis.
Eestlasi peetakse üldiselt laulurahvaks, tegelikult aga paljud enam kodus niisama, elu kulgeva protsessi sees ei laulagi. Hirvo arvates on küsimus väärtushinnangutes, mida perest, aga ka koolist kaasa saadakse. "Kui ikka koolis on direktor, kelle jaoks ei ole prioriteet kaunid kunstid, vaid ütleme sport – mitte et mul midagi spordi vastu oleks, need asjad peaksid käima käsikäes, keha ja vaim –, siis ju see tuleb ikkagi sealt."
Hirvo Surva: "Minu esimese klassi ajal elasime veel Sompas – seda kutsuti siis Samõje Opasnõje Mesta Posle Ameriki –, seal oli kaevandus, elasime onu perega ühes korteris. Kokku oli neli poissi. Ema oli koorijuht, onu ja onunaine ning isa laulsid kooris. Kui neil oli õhtul proov, oli meil neljakesi tegemist, nii et vähe pole. "
Aivar Surva: "Me kasvasime neljakesi, nelja poisiga, kõik vanuse poolest kolme aasta sees. Eks vanemat lellepoega, meist kõige vanemat, teised ikka kuulasid, aga muidu olime üsna võrdsed, meil oli selline kambavaim. Eks poistevahelist nagistamist ikka oli, aga kellelegi liiga ei tehtud."
Hirvol on meeles: "Nii palju, kui mina mäletan, et kui meil külalisi käis, siis kogu aeg lauldi. Vanaema laulis jõulude ajal vanu kirikulaule, metsavendade laule lauldi. Üks asi on ju laulmine, teine see, et hakkasid juba väiksest peast ära jagama – kõiki neid laule ei tohigi laulda." Väärtused ei ole alati ümbritseva maailma kõveriti väänatud reeglitega kooskõlas. "Väiksena tajud ära mingid asjad, mil on väärtust, mida su ümber väärtustatakse. Ja mis on väärtusetu..."
