Lõppes Tallinna Kaarli kiriku altarimaali restaureerimine
20. mail alustatud Kaarli kiriku altarimaali „Kutsuv Õnnistegija“ (1879) restaureerimine on lõppenud ning kõik soovijad võivad seda vaadata.
Tänavu 23. juulil möödub 134 aastat esimese eesti soost professionaalse maalikunstniku Johann Köleri loodud altarimaali kui feskotehnikas valminud Eesti esimese monumentaalmaali sünnist.
Kultuuripärandi säilimisse andsid panuse H&M Restuudio OÜ ja Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna endised ning praegused tudengid Hilkka Hiiopi ja Merike Kallase juhtimisel
Seoses fresko põhjalike uuringutega saadi juurde põnevat lisateavet. Freskotehnika eripära – maalimine lubivärvidega märjale krohvile – loob võimaluse maali talletada väärtuslikku infot. Maali pinnal ei leidunud küll kunstniku juuksekarvu, kuid seal oli nii pintslikarvu kui krohvi sisse tugevalt vajutatud sõrme- ja küünejälgi.
Freskomaalijad kasutavad pikka küünt käe väikseima toetuspunktina: parema käega maalides vajutatakse vasaku käe väikse sõrme küüs märga krohvi ja nii saab parem käsi vasakule käele toetudes maalida. Hilkka Hiiopi sõnul, kes on aastaid restaureerinud Itaalias freskosid, on sõrmejälgede leidmine tavapärane, aga terve käe näppude jäljend on haruldane - nagu Köleri puhul.
Krohvikihtide ülekatete järgi tuvastati päevatööde ehk giornata`de graafiline jaotus ja fresko maalimiseks vajaliku niiske lubikrohvi piirkondade järjestus. Selle põhjal selgus täpselt, et maalitud on üheksa päevaga.
Oluline on ka teave alusjoonise kohta. Kunstnik oli teinud 1:1 ettevalmistava alusjoonise ainult näopiirkonnale ja kätele. Kristuse parema käe asetust oli autor aga ise muutnud – algne sissepressitud alusjoonistus paiknes mitme sentimeetri jagu nihkes, võrreldes lõpuks maalitud käega.
Maalile läheneti põhimõttega säilitada maksimaalselt sellesse talletunud info. Olulisemaid küsimusi oli, kuidas toimida maali pragudega. Eksperdina kaasatud ehitusinseneri Silvia Rändi hinnangul on praod tekkinud juba vahetult pärast maali valmimist (suuremad vertikaalpraod on täheldatavad ka varasematel, 1923. a. fotodel) nii krohvkatte mahukahanemise, aluspinna suure kumeruse kui ka paksu krohvikihi tõttu.
Ja fakt, et 2002. a. paigaldatud paberist kontrollmajakad polnud siiani rebenenud, viitab vanade pragude stabiilsele seisundile ja need ei ohusta fresko säilivust. Lahendada tuli ennekõike esteetiline küsimus – kas neid varjata või mitte? Kuna praod on maali saatnud selle sünnist alates, olles sümboolse väärtusega ning osake ajaloost, otsustati need alles jätta. Nende dominantsust vähendati nii puhastamise kui ka optilise toneeringu abil – praod on küll aimatavad, ent maalingu suhtes vähem domineerivad.
Maali pulbristunud pigmendikiht kinnitati ja puhastati. Kuna pigment oli kohati kaotanud sideaine, viidi need kaks tööetappi läbi üheaegselt – pigmenti kinnitades eemaldati ka tahm. Stabiilne maalingukiht puhastati aga kuivpuhastusmeetodil, kautšukšvammi abil. Pigmendikulumeid ja pindmisi parandusi toneeriti akvarellidega.
Restaureerimise järgselt on kirikus jätkuvalt võimalik vaadata põnevat näitust, mis avab nii ainulaadse teose loomise kui ka ennistamise tausta. Näituse pärliks on Eesti Kunstimuuseumist toodud J. Köleri altarimaali makett, mis on kirikus olnud varem vaid korra, kui Köler seda enne maalimist kogudusele tutvustas. Restaureerimine ja näitus on saanud võimalikuks Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti toel ja kaaskorraldamisel Kaarli koguduse ning H&M Restuudio OÜ-ga.
