Keila Kooli esimene lend korraldas kokkutuleku
Oma lennust ja kooliajast ning kokkutulekutest rääkisid Haili Alter ja Vilve Tomingas. Keila kool muudeti keskkooliks 1955. aastal. Õpilasi tuli keskkooli esimesse ehk tol ajal 9. klassi nii Keilast kui ka kaugemalt. „Näiteks Ristilt, kust minagi pärit, tuli Keilasse 7 õpilast, kõik me elasime internaadis, mis paiknes koolihoones," meenutab Alter.
„Õpilasi oli veel Vasalemmast, Jõgisoolt, Kloogalt ja mujalt, üks isegi Saaremaalt." Keskkoolis õppimine oli algul tasuline, õppemaks 360 rubla. Oli neidki, kes raha puudusel ei saanud õpinguid jätkata.
Alteri sõnul võeti internaati tulles nädala toit kaasa. „Süüa tegi kokk, aga toiduained tõime ise. Majandusjuhataja Hilda Paadam koostas nimekirja, kes mida sai ja pidi tooma. Minul oli piimanõu Keilasse sõites alati näpus. Mõnel teisel kartulikott. Raha nappis pidevalt, odav polnud ka bussisõit.
Nõvale sõitis siis väike buss ja nii mõnigi kord ei mahtunud me laupäeval enam Keilast peale. Olen mitu korda Vasalemma raudteejaamast jalgsi Ristile läinud, kaasas kott raamatute ja riietega ning piimamannerg." Kool algas küll septembris, kuid õppetööga alustati alles oktoobris. „Esimene kuu töötasime kolhoosis, kus meie tööks oli põhiliselt kartulivõtt," räägib Tomingas.
„See oli omamoodi tore aeg, eriti kolhoosis Ühine Jõud, mis asus Ohtu kandis. Elasime kõik koos Nurgi talus, poisid magasid lakas, tüdrukud toapõrandal põhukottidel.
Tühja kõhtu me kannatama ei pidanud, pereema tegi süüa. Kui tagasi kooli jõudsime, algas usin õppimine - kolhoosis oldud aeg tuli tasa teha." Kes tolle aja õpetajatest on kõige eredamalt meelde jäänud? Alter nimetab inglise keele õpetajat Tamara Raidmetsa.
„Energiline ja nõudlik õpetaja, tema tunnis ei olnud aega muuga tegeleda ja ei tahtnud ka. Kuskilt oli ta hankinud plaadid, et kuulata, kuidas kõnelevad inglased. Käisime neid koos temaga raamatukogus kuulamas. Ma ei usu, et see metoodika lubatud oli. Vene keelt õpetasid meile sõjaväelaste abikaasad, kes vahetusid alailma. Alles siis, kui õpetajaks tuli Anna Titova, hilisem Lepik, hakkasime midagi vene keelest mõikama."
Veel meenutab Alter Enn Soodret, kes lõi korra, millist varem polnud. „Isegi söögirivi oli meil justkui joonlaua järgi seatud." Tomingas lisab, et Soodre õpetas neile traktorit TT54. „Kõiki juppe teadsin ma peast, aga sõitma me traktoriga ei õppinud. Õpetaja Dagmar Luige õpetas viimasel veerandil meile beebiriiete õmblemist. Ütles, et mis te, tüdrukud, sellest traktorist saate, elus läheb teil muid oskusi vaja."
„Kõik tüdrukud läksid elevile, kui kooli tuli matemaatikaõpetajaks Aksel Telgmaa," jätkab Tomingas. „Pikk sirge noor mees, kes oskas hästi õpetada. Kui ta meile tuli, ei jaganud me matemaatikat eriti. Telgmaa testis meie taset ja alustas algusest, vist isegi eelmise klassi programmist. Kooli lõpus sooritasime kõik edukalt matemaatika eksami.
Hästi on meelde jäänud ka Samuel Mäe, kes oli kooli direktor pärast Rudolf Oja. Tema õpetas meile astronoomiat, käisime temaga öösel teleskoobiga kuud vaatamas. Ronisime selleks uue koolimaja, mida alles ehitati, pööningule." Iga õppeaasta lõppes eksamitega.
Alteri sõnul oli neid algul peaaegu igas aines, kuid pärast koolireformi nende arvu vähendati. Keskkooli lõpueksamid jäid, üks olulisemaid oli kirjand. Nende teemad olid enamasti pikad ja ajastutruud. Alter mäletab, et tema küpsuskirjandi teemaks oli „Talupoeg ja maa M.Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa" põhjal". Tominga valik oli „Töörahva elu ja võitluse teema J.Sütiste luules."
Keila Keskkooli lõpetas 1958. aastal 28 noort inimest - 23 neidu ja 5 noormeest. 8 neist on lahkunud manalateele. 29. juunil toimunud kokkutulekule tuli 10 klassikaaslast.
Haili Alter ja Vilve Tomingas, kes kunagiste klassikaaslastega sidet hoiavad, tõdesid, et aeg võtab oma. „Kõigil ei olnud võimalik kokkutulekule tulla, kes tervise pärast, kes muudel põhjustel. Aga viie aasta pärast korraldame juunikuu viimasel laupäeval jälle kokkutuleku.
Teeme seda seni, kuni viimased meist tulla suudavad," lubasid kanged naised.
