Peressaare – oma aja näidisküla, nüüd hingetu kolgas

Ringkäik Konstantin Pätsi asundusprojekti kindlasti suurimas ja tuntuimas paigas - Peressaares Virumaa metsade sügavuses - algab positiivse meeleoluga.

Esimene maja, kuhu sisse astume, näeb päris hea välja, isegi kardin akna ees tundub kui mitte äsja, siis ometi mitte teab kui ammu pestud. Ent mida enam hoonega tutvust teeme, seda rohkem taipame - tühi mis tühi, mahajäetud mis mahajäetud.

Teejuhiks sel ringkäigul on Ruuben Lambur, kelle isa Aleksander tuli oma perega Peressaarde 1930. aastal, kui siin veel mingit asundust polnud. Inimtühi paik see siiski ka ei olnud. Oli raudtee ja raudteetööliste maja, kus elas kuus perekonda. Otse jaama vastas asus metsavahitalu, kohe selle kõrval veel kolm talukohta.

Asunduse rajamise Peressaarde tegi võimalikuks eeskätt 1926. aastal ehitatud Sonda-Mustvee raudtee, mis muutis liikumise hõlpsaks ja mugavaks. Ka kõik ehitusmaterjalid, mida kohapeal ei toodetud, veeti kohale just raudteed mööda.

Ruuben Lambur mäletab hästi esimeste maamõõtjate saabumist, kes alustasid enam kui sajahektarise krundi piiride ning maanteede mahamärkimist. Samal ajal saabusid Peressaarde ka vangid. Nemad ehitasid endale elupaigaks kahekorruselise palkmaja koos kõrvalhoonetega.

On arvatud, et vangid panidki asunduse püsti, aga Lambur kinnitab, et see ei vasta tõele. Ehitajad olid hoopis Mustveest pärit eraettevõtjad.

Peressaare kahtlemata silmapaistvaim hoone on arhitekt Erika Nõva projekti järgi 1938. aastal valminud koolimaja. Oma aja moodsaim maakoolimaja - keskküttega ja puha. Kes oskas tookord arvata, et 1964. aastaks sinna enam lapsi ei jätku.

Viimaseid peressaarlasi - Ülo Hussar - lahkus siit mullu. Tema hoolt ja armastust on hüljatud majapidamise juures tänini tunda. Aga enam pole kuudis koera ega laudas loomi. Ega mesipuudes mesilinde.