Teekond mööda teatri argimütoloogiat
Pärast "Hamleti" esietendust Rakvere linnuse jubedast, lausa eluohtlikust kivitrepist alla turnides mõtlesin, et ei lähe tuttavatele tegijatele õlale patsutama. Mitte et poleks põhjust olnud. Lihtsalt see peegel, mille Roman Baskin koos näitetrupiga paariks tunniks publiku ette asetas, oli liiga kõver, et rõõmustada. Kavalehel on kirjas, et tegevus toimub Taani võimupartei peakorteris.
Mida oleks ütelnud
Oleksin Hamletit mänginud Üllar Saaremäele käe pihku pistnud ja öelnud, et jah, sa mängisid sellise palavikulise valu temperatuuril, et kohati tekkis kahtlus, kas sa mitte hullu mängimise asemel tõepoolest hull pole või hulluks ei lähe, et selline alatus kuhu sa (me) oled sattunud, nõuab vastuhakkamist tingimusteta. Ja ole meheks selle eest, et julgesid olla mängus, oma vastuhakus, nii kirglik.
Claudiust mänginud Taani partei kuningale Indrek Saarele oleks öelnud, et see, kuidas sa seal kõrgel rõdul pärast Poloniuse surma tuntud monoloogi ("Mu süü on jälk, ta lehkab taevani, tal lasub iidseim kõigist needustest - oo vennatapp!") ütlesid, pannuks üle selja külmavärinad jooksma, kui mõelnuks end Taani riiki, aga sina ütlesid selle võtmes, nagu oleksid sa Eesti opositsioonipartei üks liidreid ja harjutaksid enne kaamerate ette astumist, kuidas rahvast nii kaugele saada, et su parteist saaks võimupartei ja sinust üks selle juhte. Ja vaimustuse külmavärin muutus kuidagi kohatuks nagu like-märk Facebookis oksendamaajava pildi all.
Tead, Roman (oleksin rääkinud lavastajale), see, kuidas sa lahendasid XXI sajandi argioludes "Hamleti" finaali - kõik surevad veheldes, selle peale annab tulla... Oleksin kiitnud ka etenduse proovide ajal arvuti vahendusel minuni jõudnud pildirida armunud Hamletist ja Opheliast merekaldal ja külateel. Ning seda pilti, kus Peeter Tammearu Polonius on koos oma lastega, pisikese Ophelia ja Laertesega.
Matusepiltide rida ka. Sest sellega, lisaks kõigele muule, mis lavastuses, tuletati ju meelde ammu unustatud teatritarkust, et oma osa tehes peaks näitleja teadma või mõtlema välja rolli eluloo ehk selle, mis tegelase elus oli enne ja mis saab pärast laval olemise viivu - see teeb osalise elusamaks.
Muusikutele, Tõnis Mägile ja Kärt Johansonile oleksin soovitanud nende esinemiste järel kostnud vaheaplauside peale ikka lisalugusid teha nagu kombeks... Kui see kõik oleks olnud Taanis, kus miski mäda...
See polnud Taani riik...
Aga mina tean hoopis, et Taanis on praegu parem, ja eestlased, kes saavad, lähevad sellele maale ära oma õnne otsima. Laval näidatav oli näpuga näitavalt Eesti argipäev ja Baskini kokku kutsutud peeglimeistrite tsunft sai valmis tõtt rääkiva peegli. Pilt, mis peeglist näha, oli kole ja kõver.
Ei saanud ma pärast etendust lavatagusesse siseneda, valetades endale, et ega näitlejad ja lavastaja siis mind ei mõelnud, vaid pigem mu pinginaabreid ses saalis, neid riigikogulasi kindlasti ja kõiki teisi peale minu...
Nii nagu Hamlet küsib oma "Olla või mitte olla?" monoloogis, tekkis mus küsimus, mis saab edasi, mis pärast tuleb? Homme? Vaatame ära, rõõmustame, kallistame ja musitame ning elame edasi oma heaolust raasugi loovutamata tuleviku tarbeks - pääsemise eest lubame kirikule kroonlühtri ja siis unustame küünlagi viimata.
Jah, see, mis tuleb pärast, paneb mõtlema. Kas üldse on võimalik olla aus ja seejuures ka ellu jääda? Baskini "Hamlet" näitas, et pole. Eriti absurdne, ja täpselt XXI sajandi väljapääsmatust teades, oli näidendi kõikide 400 aastat tagasi kirjutatud tegelaste õhkamine Jumala poole.
Kõik otsivad väljapääsu
Noored, Hendrik Toompere õpilased Viinistul igavese igavikulise mere ääres naeravad välja argielu rutiinsuse ja iseenda sellega kaasaminemise. Nad unistavad, et inimene saaks lahti selle konksu otsast, kus kõige tähtsam ei ole enam see, et keegi sind armastaks, vaid see, et oleksime üldse ise võimelised armastama kauplemata, tingimusteta.
Rakverest mõni peatus edasi, mahajäetud Tapa jaamas mängitakse näidendit "Titanicu orkester", kus seltskond (Bulgaaria autor on nad küll nimetanud paadialusteks ja elu heidikuteks) ootab rongi, mis neid päästaks. Sellised elu heidikud oleme me kõik vähem või rohkem. Oleneb südame suurusest, kas julgeme seda tunnistada.
Lavastaja Madis Kalmet on loo sesse müstilisse mahajäetud jaamahoonesse sobitanud ja näiteseltskonna nii mängima saanud, et ei tule pähegi ennast neist "elu heidikutest" paremaks pidada. Rongid kihutavad mööda päriselt, mis päris, elab mahajäetud jaamas tehtavas teatris...
Ses lavastuses teeb Argo Aadli suurepäraselt mängitud Harry inimestele selgeks, et kui me iseennast inimeseks ei ehita, siis kaome ära. Põgenemine teise reaalsusesse, abiks alkohol, ei ole väljapääs. Põgenemine religiooni, uskudes, et elu algab pärast surma, on enesepettus...
Pigem otsi ennast
Mitte just kaugel Tapa jaamast, Albus Kukenoosi vanas aidas mängitakse "Prohvet Maltsveti".
Maltsvet ise lavale ei tule, küll on kohal aga usuhullusest segaduses tegelased, kes oma värvikirevad elurõõmsad triibulised mantlid ümber keeravad, et mustas üksteisega sarnaneda kõrgeid käske ja keelde järgides. Nagu lavastaja Ingomar Vihmarile omane, avab ta ka seekord vaatajatele ukse, laseb heita pilgu kummalisse maailma, ta ei anna (tundub, et meelega) valmis vastuseid.
Kui miski seekord ses aidas inimeseks olemise suurust ülistab, siis on see kunstnik Illimar Vihmari loodud mänguruum ja helilooja Ardo Ran Varrese muusika, mis maisest argisusest kummaliselt üle on.
Selles kummalises ilmas, mille näitlejad seekord Kukenoosis lõid, oli peidetud sõnum, et fanaatiline usk mis tahes vormis (parteisse, kogukonda, diktaatorisse, ükskõik mis jumalasse, mis tahes näoga kuradisse) ei aita meil elada õnnelikumalt.
Pisut vägisi nüüd ehk, aga mulle tundus ja nii mulle näidatut lugesin, et see teine reaalsus on hoopis maa jõud, mis annab väge armastusele. Etendusel suunavad vahvad hernehirmutised on ju otsapidi maa sees, ei ripu nähtamatus õhus. Kui miski üldse, siis just maa on elamise mõte.
Selle ja kõigi eelnevalt puudutatud lugude kuklas on väljarändamine, teekond mujale, teise reaalsusesse vms. Mitte ühegi kirjeldatud lavastuse (ega ka teiste, mida siin ruumipuudusel puudutada ei jõua) puhul ei ole autorid, lavastajad ega näitlejad kindlad, et see teine reaalsus meist kusagil kaugel paremini toimib. Pigem kombitakse teatris seda külge, et kui me miskit siin ilmas muuta tahame, algab see ennekõike meist endist.
Hulk suveetendusi on veel ees. Teekond jätkub.
SUVETEATER
“Hamlet”
- Lavastaja Roman Baskin.
- Kunstnik Ervin Õunapuu.
- Mängivad Üllar Saaremäe, Indrek Saar, Peeter Tammearu, Kersti Kreismann või Epp Eespäev, Kersti Heinloo, Tõnis Mägi, Kärt Johanson, Velvo Väli, Tarvo Sõmer, Robert Annus jt.
- Rakvere lossivaremeis.
“Titanicu orkester”
- Lavastaja Madis Kalmet.
- Kunstnik Toomas Hõrak.
- Helilooja Urmas Lattikas.
- Hristo Boytchevi teksti tõlkinud Maia Soorm.
- Mängivad Elina Reinold, Argo Aadli, Margus Prangel, Guido Kangur ja Raimo Pass.
- Tapa raudteejaamas.
“Prohvet Maltsvet”
- Lavastaja Ingomar Vihmar.
- Kunstnik Illimar Vihmar.
- Helilooja Ardo Ran Varres.
- Liikumise seadnud Svea Sööt.
- Mängivad Eva Klemets, Kleer Maibaum, Liina Tennosaar, Evelin Võigemast, Märt Avandi, Ain Lutsepp, Janek Joost ja Margo Mitt.
- Kukenoosi viljakuivatis Albus.
