TARMO ja TOOMAS URB – ravitsemisest ning indiaanikultuurist Hollywoodini

Vennad Urbid on armastatud muusikud, kes igal suvel toovad eestlastele indiaanirahva kultuuri ja kombed koju kätte. Nüüd on nende plaanid võimsamaid tuure üles võtmas ja elu tüürib vendi vaikselt Hollywoodi poole.

Eile algas pühapäevani kestev igasuvine indiaanilaager, kus saab Põhja-Ameerika põlisrahva kommete, traditsioonide ja tseremooniatega tutvuda. Mida inimene sellest laagrist saab?

Toomas Urb: Tõde. Indiaanilaager tuletab inimesele meelde lihtsat ja arusaadavat olemise tõde, austust kõige elava vastu ja vääramatut usku Loojasse. Iseennast saab avastada läbi kontakti loodusega, sugulashingede, higistamistelgi tseremooniate, juturingide. 

Tarmo Urb: Kohal on ka indiaa-nirahva pärimuse kandja ning 13 Põlisrahva Vanaemade Nõukogu üks asutajaliige, väärikas ja võimas naine Mona Polacca, kelle vaimne järjepidevus võtab vahetevahel täiesti üllatavaid dimensioone. Mona vägevus on selle printsiibi vägi, mida ta teenib. Laagris saab temaga jutustada ja juba see on eriline elamus.

Tore, et te oma maailmarännakutel ka kodumaa suvve sisse põikasite. Kust tulite, kuhu edasi lähete, kas on tunda ka mingit rännukire vaibumist?

Toomas: Viimastel aastatel oleme saanud üsna vähe vaikselt paigal istuda ja kodurahu nautida. Reisimist on eri maades palju olnud.

Tarmo: Tulime Peruust Limast. Septembris läheme Moskvasse, meid kutsuti külla talk-show'sse "Pust Govoryat". Seejärel ootavad meid külla kaska-indiaanlased Kanadas Yukonis.

Ameerikas on teid tuntuks teinud osalemine telekanali Biography Channel sarjas "Un­eXplained" ("Seletamatu"), mida on näidatud paljudes riikides. Kas sellega kaasnevad ka kutsed maailma eri paikadesse inimesi ravima? Kuidas ja mida te ravite?

Tarmo: Kui tavainimene sellest aru saaks, siis ta ka raviks end. Kui seda seletama hakata, läheb see aina segasemaks.

Toomas: Seda ravimise asja polegi vaja lahti mõtestada. Tarmo juurde tuleb inimene, kellel on probleemid ja hädaolukord. Ta ei käi ja otsi inimesi ega reklaami end, et "Kuulge, ma ravin!". Inimesed, kel on teda vaja, otsivad ta ise üles. 

Tarmo: Vahel kuulen sellist asja, et "Oi, ma pean selle ravimise eest maksma... Aga siis mul ei jää ju droogide jaoks raha!" - kujutad sa ette! (Naerab südamest.) No kuidas sa sellist inimest siis ravid? Kirvega? Aga jah, selliseid juhtub ka ette vahetevahel.

Ja siis tulevad teised, kel muutub kogu elu. Nad leiavad mind ise.

Aga ikkagi - kuidas see ravimine toimub?

Tarmo: Ma näitan inimesele kätte tema potentsiaali, ta on muidu siin kolmandal korrusel, ma annan võimaluse vaadata oma elu 150. korruselt - aadress on sama, aga vaade hoopis teine! Mis ta aga sellega peale hakkab, on juba tema enda teha, ega mina teda käekõrval läbi elu ei vii.

Kas järgmine siht on siis Hollywood, kuhu Tarmo poeg Johann läks nii-öelda eelluuret ja soojendust tegema ning nüüd siis tuleb teie kord seal särada?

Tarmo: Poeg ronis ise sinna. Aga tundub jah, et nüüd on meie kord.

Toomas, teil on veel üks huvitav filmiprojekt käsil.

Toomas: See on ühe Tartumaa mehe Paul Pajumaa eluloolise raamatu "Rusikatega raiutud rada" põhjal arenev lugu. Raamatust ilmus hiljuti taastrükk, mida soovitan kõigil lugeda. Stsenaarium on valmis, ma vahepeal täiustan seda. 

Tundsime seda meest isiklikult, käisime tema kodus, tegime tema juhendamisel trenni, tõstsime poisikestena pommi - ta oli raskekaalupoksija, eriliselt sitke vend. Paul oli väga oluline inimene meie elus, ta õpetas meile mehelikkust.