Prints, Viiding ja Toompere sügisel Venesse lavastajaks õppima
Ammu juba on eestlaste elu sassi läinud. Alles sada aastat tagasi tegid me eelkäijad kevadest hilissügiseni tööd, et elada, ning talv oli mõtlemise ja kogumise kergem aeg. Nüüd on suvi puhkamiseks kirjutatud. Jutt sellest, miks meelelahutus labane ei peaks olema, läheks liiga pikaks. Pealiskaudsusele hoo andmine mu meelest kellelegi, ka eestlastele, au ei tee. Ent tarkus on seegi, et ära püüa muuta seda, mida sa muuta ei saa.
Olen viimastel aastatel tihti mõelnud (ja vahel seda ka kõva häälega öelnud), et elu on targem kui inimesed. Juhustel on oma osa me elus, peame vaid valmis olema neid märkama ja kuulama.
Mis liigutab kaasaegsete südant...
Lõpetasin üleeile pika intervjuu kirjutamise ajakirja Teater. Muusika. Kino jaoks, intervjuu vestluspartneriks Peterburi lavastaja Lev Erenburg.
Kui ta jaanuaris Eestisse tuli meie näitlejatega meistriklassi tegema, ja mina ennast kampa kauplesin jälgijaks, ei osanud arvata, et üks mu peaaegu eakaaslane (Lev Erenburg saab tänavu novembris kuuskümmend - M. M.) mu sihtidele sügavust ja hoogu juurde võib anda. Lihtsalt oli huvi näha hetke Vene teatri suurmeest.
Suhtumist, et mida tal ikka mulle õpetada on, oli ka. Loomulikult oskas aga just tema mu lavahirmust vabastada - poleks seda eales uskunud. Ent seal juhtus ka tähtsamaid asju.
Meister õpetas, mitte üleolevalt ja kõike teades, vaid oma õpilastega koos otsides. Äkki pole see kombeks, aga ma ikkagi teen seda, et reklaamin ette: kõigest sellest saavad huvilised loodetavasti juba ajakirja järgmisest numbrist üksikasjalikumalt lugeda.
Kui Lev Erenburgiga aprilli lõpus, pärast tema teist meistriklassi Eestis kohtusime, ei teadnud ta veel, et tekib võimalus Peterburi teatriakadeemias kursus võtta. Me küll rääkisime sellest, kuid kõik oli veel hõre, kuigi ta seda kursust tahtis. Nüüd on asi kindel ja enamgi veel.
Küllap ei osanud ka meistri Eestisse kutsuja, teatriprodutsent Märt Meos asjade sellist käiku oodata, et septembrist õpib Peterburi teatriakadeemias Lev Erenburgi kursusel lavastajaks saamise sooviga kolm meie noorema põlve andekat näitlejat, kes siin ka Erenburgi meistriklassis osalesid. Draamateatrist lähevad uuesti õppima Hendrik Toompere noorem ja Kristo Viiding. Kolmas mees, kes sisseastumiskatsed läbi tegi ja sisse sai, on Jaak Prints. Hiljuti lahkus ta NO-teatrist ja pühendas end hoopis jalgpallile.
Selle uudise juurde on paslik lisada tsitaat eelmainitud intervjuust. Küsisin Erenburgilt, mis on meie ajal teatris kõige tähtsam ja kas see peamine on ajas muutunud. Vastus oli: "Ei ole muutunud, see on alati olnud üks ja sama. Kõige tähtsam on teatris selle individuaalne, emotsionaalne, tundlik, kaastundlik väljaütlemine, mis liigutab kaasaegsete südant."
Mul on tunne, et neid kolme näitlejat, kes otsustasid oma siinse eduka karjääri vahetada pühendunud õppimisele Venemaal (usun, et juba paarkümmend aastat meilt keegi seal õppinud ei ole), pani nii käituma just meister Lev Erenburgi enda isiksus ja
elutarkus.
Kasutan siinkohal võimalust neile poistele õnne soovida ja tuletan lugejatele meelde, et ka Ita Ever õppis näitlejaks Venemaal, Moskvas...
Lavale minemise seesmine sund...
Halbu näitlejaid ei ole, on halvad lavastajad... Mõni päev tagasi sõitis Eestist edasi Kesk-Euroopasse Vene teine suur teatrimees Oleg Lojevski, kes ühtlasi on hetkel ka Eesti Vaba Lava kuraator. Me kõnelesime elust ja selle seostest teatriga, ning vastupidi. Ei tea mitmes kord me kohtumiste ja jutuajamiste vältel rõhutas ta taas, et maailmas ei ole halbu näitlejaid.
Oleg Lojevski ise on Vene teatrites olnud peaaegu kõikides ametites, alates lavamehest ja valgustajast ning lõpetades teatridirektoriga (ühtlasi on ta olnud meilgi tuntud lavastaja Adolf Šapiro teatris kirjandusala juhataja). Praegu juhib mees paljude muude tööde seas Permi rahvusvahelist teatrifestivali Režiiruum.
Nüüd kohtudes palusin tal oma hea-halva näitleja juttu põhjendada ja Oleg Lojevski rääkis nii: "Ma olen teatris töötanud 40 aastat. Selle aja jooksul olen väga palju näitlejatega võidelnud. Olen arvanud, et see näitleja on hea, see halb, see on vaja lahti lasta... Kui aga hakkasin teatrist juba aru saama - muidugi on olnud erinevaid ajajärke ehk alguses mulle tundus, et taipan kõike, hiljem, et ei taipa midagi, ja alles siis hakkasin asja jagama -, mõistsin ka seda, et halbu näitlejaid pole. On laisad näitlejad, on joodikud ja nii edasi, aga mitte keegi neist pole halb..."
Lojevski seletas, et kui inimene juba ära otsustab ja näitlejaks õpib, sunnib teda selleks mingi geen, mingi oma sisemine tõukeallikas, mis inimest aktiviseerib. See viitab, et ta tahab ennast näidata, tahab avalikku tähelepanu, tahab lavale ja seda, et teda vaadataks. Seesugust "geeni" saab arendada.
Pole halbu näitlejaid, vaid on hooletusse jäetud näitlejad, kellega ei tegelda. Nad löövad käega ja unustavad oma unistused. On halvad lavastajad, kes unustavad näitleja ja tegelevad vaid iseendaga. Kui lavastaja näitlejatega tegeleb, saab ta äratada neis oleva looduse kutse. Iga näitleja, kellega tegeldakse ja kes seeläbi muutub, võib olla huvitav...
Oleg Lojevski ütleb, et kui inimene läheb teatrikooli selle peale, et näeb mõnd väga head näitlejat televiisorist, on ta juba näitleja teel. "Mina ka näen neid näitlejaid ju telekas, aga ma ei taha lavale minna, sest mus pole seda geeni..."
Vene teatrimehe jutt tõi mulle meelde Lembit Eelmäe, kes enne lavastaja Jaan Toomingaga kokku saamist mängis kaabu ja jalutuskepiga luhvtivendi. Koos Toomingaga tulid "Põrgupõhja uus vanapagan", "Veli Joonatan", "Kauka Jumal" ja "Kihnu Jõnn".
---
Ma ei saa nimetamata jätta selle aasta üldisemat märki, teatrisidemete nähtavat kinnistumist Vene suunal, mis jätab õhku päris põneva küsimuse: kuis edasi?
