Häädemeeste Keskkool 55 – nii see algas

1958. aasta kevadel lõpetas Häädemeeste 7-klassilise Kooli viimane lend ja sama juhtus ka ümbruskonna teistes 7-kl koolides: Tahkurannas, Võidukülas, Kablis ja Metsapoolel. Põhjuseks oli keskkooli avamine Häädemeestel.

Ümbruskonna valijad olid juba mitu aastat tõstatanud Ülemnõukogu saadiku Edgar Tõnuristi ees soovi keskhariduse saamiseks kohapeal (lähimad keskkoolid olid Pärnus ja Kilingi-Nõmmel). Tema nimega seostatigi asjaolu, et 1958. a sügisel alustas kool tööd uue nimetusega, mida ta kannab tänaseni - Häädemeeste Keskkool.

Kool sai esialgu juurde 8. klassi ja edaspidi igal aastal siis juba järgmise klassi, kuni 1962. aastal lõpetas tollal 11-klassilise keskkooli I lend.

Häädemeestel 7-kl Kooli lõpetanutest asusid kohe keskkoolis õppima ja lõpetasid selle I lennu Ants Klemmer, Tiiu Lahesaare/ Pruul, Haldur Lank, Ülo Merila, Viia Oks, Reet Pärn, Maia Randma/ Tomson, Julius Sepp, Valdur Talts. Varem lõpetanutest asus uuesti õppima Maire Aasa/Väljamäe.

Neile lisandusid Tahkuranna koolist Evi Merilaht/Põrk, Ülo Holland ja Malle Merimaa/Lank; Võiduküla koolist tulid Elle Laidmets/ Tauts, Tiiu Pähkel/Pukk ja Jaan Uustal, Kabli koolist Arno Kohv, Erna Meresaar, Ants Metusala, Villem Pukk, Mae Säde ja Leili Vaher/Tomson, ning Metsapoolelt Maia Lepp/Kaasik ja Maia Taavistu/Liiber. Pärnu Koidula koolist tuli 9. klassi üle Eha Mäe/Lips.

Veel alustasid 8. klassis meiega Vilve Allikas, Mare Almosen, Hilja Kasvandik, Ilme Kiviselg, Aino Laan, Vaike Merila, Laine Raap, Ilse Talts, Ilme Tilk, Ülo Tohv, Malle Väinloo ja 9. klassi tuli lisaks Viiu Pärn, kes aga kõik lahkusid keskkoolist enne selle lõpetamist. Võimalik, et keegi jäi nimetamata, vabandan ...

Keskkooli klasside õppetööks kasutati õigeusu kiriku kõrval asunud nn kirikukoolimaja hoonet, kus kohalikena olime juba alates 5. klassist õppinud. Samas majas olid veel köök ja söögituba internaadi õpilaste toitlustamiseks.

K.a juuli algul oli sellest majast järel vaid vundament! Põhiliselt neidudest koosneva internaadi magala paiknes nn Dubkovski majas (hiljem oli seal raamatukogu) ja kauemat aega Kooli tn alguses asuvas nn Puussaare majas (hiljem polikliinik).

Samas majas elasid küll õpetajad Arumäed, kuid külapoiste ja ka meie noormeeste õnnetuseks oli neidude eraelu järele valvama eriti terane hoopis koolidirektori abikaasa! Töötas ta siis ju selle maja hoovis paiknenud kolhoosi elektrijõujaama motoristina. Alates Häädemeeste aleviku elektrifitseerimise algusest andis see diiselgeneraator voolu küll vaid mõned tunnid õhtuti.

Keskkooli direktorina jätkas juba varem kooli juhatanud Leida Rips, meie klassijuhatajaks sai neljaks aastaks Amanda Sõrmus, kes ainsana meie ajal sai ENSV teenelise õpetaja aunimetuse. Loomulikult tuli juurde uusi õpetajaid, näiteks Uno Lemmik  (inglise keel), Toomas Luide (kehaline kasvatus) Evi Põldma (emakeel, muusika) ning Ellen ja Valdek Arumäed (keemia, bioloogia, tootmisõpetus). Kooli endistest õpetajatest jätkasid keskkooli osas õpetamist Virve Ainsalu (geograafia), Leida Kallas (ajalugu), Johannes Kurrik (füüsika) ja muidugi ka Peeter Sõrmus (matemaatika).

Küllap oli veel teisigi õpetajaid, aga ülaltoodud on nimetatud seepärast, et meie klassikaaslased on neid 50 aasta pärast meenutanud kui kõige paremaid aineõpetajaid või kui kõige mõistvamaid või sõbralikumaid õpetajaid. Nimelt toimus möödunud aasta 28. juulil endises rahvamajas keskkooli I lennu lõpetanute kokkutulek ja enne seda korraldasime küsitluse, millele vastas 25st lõpetanust ja siis veel elus olevast 21st klassikaaslasest 20 (siinkohal tervitused Ülo Merilale!).

Küsitluse eesmärgiks oli koostada aruanne oma kooli 55ndaks juubeliks, mis erialadel me edasi õppisime, mis meist oli edaspidises tööelus saanud, milliste huvialadega oleme tegelenud, aga meenutasime ka hea sõnaga oma õpetajaid.

Saime täpse ülevaate, kuidas me oleme „eesti asja" ajanud, s.t mitu last ja lapselast on meil ette näidata. Olgu kohe öeldud, et neil 20 klassikaaslasel oli siis kokku 30 last (17P ja 13T), neil omakorda 55 last (35P ja 20T). Ning au Viiale ja Ehale, kellel oli kahe peale juba 4 lapselapselast (2P ja 2T)!

Meie lõpetajatest 5 omandasid kõrghariduse, 7 aga keskerihariduse, paljud omandasid tööalase kvalifikatsiooni erialastel kursustel. Pikemat aega peetud töökohad on koolieelsetes lasteasutustes või õppeasutustes (8), põllumajanduses 4, tööstuses 3, aga on ka elukutselisi päästeteenistujaid, autojuhte, traktoriste ja muid üksikuid tööalasid teenitud. Kõik on nüüd loomulikult pensionärid, neist jätkas põhikohaga töötamist veel 3 inimest. Huvialade ja seltskondliku tegevuse ülevaatest näeme tihedat seost oma klassivälise tegevusega.

Koolis tegutses eri aegadel mandoliiniorkester (juhatasid Johannes Kurrik ja hiljem Evi Põldma), puhkpilliorkester (Hugo Klemmer) ning pikemat aega ainult meie klassi õpilastest koosnenud (tantsu)orkester ja neidude lauluansambel. Seejuures olid pillimehed ju kõik iseõppijad ja mängisid kuulmise järgi. Heinastes tegutsenud suure estraadiorkestri lugusid tõi meile ja mängis klaveril ette Maia Taavistu. Tema kõrval olid Jaan Uustal akordionil, Villem Pukk saksofonil, Ants Klemmer trummidel, Haldur Lank kitarril või kontrabassil ja Valdur Talts trompetil.

Parema bändi puudumisel kutsus kultuurimaja juhataja Heino Kallas meid mängima kohalikel tantsupidudel, makstes igaühele õhtu eest (vist) 3 rubla taskurahagi.

Alalised mängijad olime samuti ümbruskonna kolhooside lõikuspidudel, millistest mälestusväärseim peeti Kabli rahvamajas, kus orkestrile oli lausa lavale kaetud toidulaud mõningase alkoholiga. See koolilastele sobimatu asjaolu jõudis muidugi ka direktor Ripsini, mispeale hiljem pidime mängima minnes temalt alati ühekordse loa välja nuruma. Siin kasutasime tema äratüütamise taktikat - igal vahetunnil käis keegi orkestri poistest seda esinemisluba küsimas, kuni lõpuks selle ka saime ...

Oma klassiga olime võimelised korraldama kaheosalise peoõhtu, sest poisid tegid veel estraadinumbreid ja Amanda Sõrmuse juhatusel õppisime ära mõned näitemängud, mis täitsid eeskava teist osa. Sellised väljasõiduga täiemahulised kontserdid meenuvad kolhoosi Merikuld keskusehoonest Rannametsas ja Kihnu rahvamajast.

Ülalmainitud küsitluses nimetatigi enim harrastatavate huvialadena koorilaulu ja muusikat 8 korda. Järgmisena mainiti tervisesporti ja eks kooliski tuli paljude tollal harrastatavate koolispordi aladega kokku puutuda. Nüüd, aja jooksul kogunenud spordidiplomeid vaadates, ongi mul kõige armsamad Häädemeeste ja Tali koolide vahelise suusavõistluse I koht 3 km suusatamises (1960) ja Eesti üliõpilaste meistrivõistluste II koha diplom orienteerumises.
Või hoopis Balti üliõpilaste orienteerumise meistrivõistluse III koha diplom, viimastest mõlemad on saadud 1963. aasta sügisel. Süstemaatilisemalt tegelesid meie klassi poisid jalgrattaspordiga. Suvel teenitud raha eest ostsime endile käiguvahetusega jalgrattad „Turist" ja Balti rahutuuride vaimustuses, mis igal suvel Häädemeeste alevikku läbisid, üritasime ka Ants Väravast jäljendada.

Mitmel poisil olid selleks juba head eeldused, sest näiteks Ülo Holland käis jalgrattaga koolis Rannametsa luidete tagant ja Villem Pukk Kabli tagant Loigu külast. Koolibusside süsteemi siis polnud ja samasugune saatus oli ka tütarlastel, sest 5-10 km polnud probleem, igatahes kooli jalgratta parkla oli ratastest pungil.

Pärnu rajooni ja linna jalgrattapoiste seas olid tõsisemad tegijad muidugi linnakoolides ja Pärnu- Jaagupis, aga puhuti jätkus diplomeid meilegi, nt III koht meeskonnasõidus Ants Klemmer, Eha Mäe!, Villem Pukk ja Valdur Talts (1961). Võistlema pidime loomulikult ka Pärnu „Jõudi" eest, sest juhtus nii, et kui Uulu noorik Maimu Jaanimets tuli üleliiduliseks maanoorte meistriks jalgrattasõidus, siis sai Pärnu „Jõud" endale preemiana 5 tolleaegset NLiidu võistlusjalgratast. Kuna meie poisid olid parasjagu usinate treenijatena silma hakanud, siis Jaanimetsast üle jäänud 4 ratast antigi Häädemeeste kooli poistele.

3-4 korda nädalas toimunud trennidest pikemad ulatusid Pärnu või Salacgrīvasse ja muidugi ka tagasi, kokku siis kuni 80 km. Pattu tunnistades jõime piiri taga reeglina ka pudeli Läti alust!

Talveks saime koolimajja rullidega sõidupuki. On mällu jäänud, et sellel treenimise intensiivsust sai hinnatud näost põrandale tilkunud higilaigu suuruse järgi. Selleks püüdsime pea kallutamisega iga tilka kukutada kuivale pinnale ja nii sai mõnikord niisutatud kuni 50x50 cm põrandapinda. Kooli lõpetamise järel päris minu kasutada olnud „Jõudi" võistlusratta vend Raivo, teiste rataste saatust ei mäleta. Keskkooli lõpetasid Ants Metusala kuld- ja Reet Pärn hõbemedaliga.

Ajalugu kujunes selliseks, et alates 7. klassist olime 5 aasta jooksul kooli vanim klass, mistõttu langes meie osaks esindada kooli rajooni spordivõistlustel kui ka pea kohustuslikult osaleda klassivälises tegevuses.

Seetõttu saime koolist üsna aktiivse eluhoiaku ja ühistegevuse praktilised oskused, mis nii mõnelgi kulusid marjaks ära kas kultuuri- või sotsiaaltöötajana või vanempioneerijuhina töötades.

Isiklikult olen koolile tänulik saadud praktika eest, mis on võimaldanud mul põhitöö kõrvalt tegeleda kõikidel Eesti üldlauluja tantsupidude korraldamisel ühe töögrupi juhina ja seda juba 1974. aastast alates.