Kuidas end mitte kaotada?

Mari Pokinen, Aivar Surva ja Sten-Olle Moldau moodustavad ühe uue ansambli. Muusikalisi koosseise tekib ja kaob viimasel ajal väga tihti, suurel osal neist ei jõua isegi nime meelde jätta.

Miks siis peaks avastama just neid kolme noort muusikut, kes on otsustanud korraks oma pillidega ja muusika ja tundega natuke ühes suunas astuda? Mis Mari, Aivari ja Steni puhul teistmoodi on?

Mulle tundub, et mingi habras hirm selle sama kaduvuse ees. Ja mitte kaduvuse ees teiste hulka või minevikku, vaid muusikasse endasse. Mari, Steni ja Aivari helikeel kõõlub kusagil kuristiku kohal, millest ühele poole jääb hoomamatu lihtsus ja selgus, ning teisele poole kogu keerulisus, mis inimmõttest jonnakalt kinni hoiab. Pealtnäha on oht langeda poseeritud uussiirusesse või liigsesse filosofeerimisse, aga seda ei juhtu ja tasakaal säilib.

Ansambel sai kokku umbes aasta tagasi. Esilagu polnud tegu bändiplaaniga, Sten oli lihtsalt kirjutanud ühe loo, mida sattus esitama koos oma sõprade Mari ja Aivariga. See lugu sai esimeseks paljude seas ning kannab kummalise kokkusattumusena nime “Tutvumine”.

Mari Pokineni nimi on ilmselt paljudele eestlastele tuntud. Tema kevadel ilmunud album “Maa saab taevani” on siiani raamatu- ja plaadipoodide edetabelite tipus. Mida võib-olla paljud ei tea, on see, et Mari teine album valmis tihedas koostöös just nende kahe noormehega ning plaadiesitlustel astusid nad lavale kolmekesi.

Ansamblis on plaadiesitlustega võrreldes koosseisu sisemine dünaamika aga tublisti nihkunud. Laval olles vahetatakse pidevalt nii instrumente kui ka rolle ja see muudab muusika mitmepalgeliseks. Mari mängib kitarri, viiulit ja laulab, Sten-Olle esineb põhiliselt kitarril ja vokaalil ning Aivari pillideks on klaver ja trompet. Looming sünnib triol koos ja kordamööda – keegi tuleb kummitama jäänud fragmendiga proovi ja ühiselt vormitakse see looks.

Uurides nende edasiste plaanide kohta, kajab kolmikult vastu rõõmsat entusiasmi ja teotahet. Kui aga sõna “plaat” vestlusesse tuua, siis sigineb juttu tunduvalt tõsisem toon. Tundub, et see mõte tõstab ansambli igas mõttes kikivarvule – korraga tekib valinguna vastamata ja vaidlemistvajavaid küsimusi.

Ühes ollakse aga veendunud – plaat on plaanis ja selle pealt ei hoita kokku ei aega ega armastust. Seniks aga võib Mari, Steni ja Aivarit kuulata kontsertidel, mis sügisel ansambli paljudesse Eestimaa paikadesse viivad.