Yoko Alender: Tagasi tänavatele ja edasi elamisväärsemaks
Tallinna linnaosadest on minu vaieldamatuks lemmikuks Põhja-Tallinn. Kui perega kümme aastat tagasi Pelgulinna kolisime, siis unistasime, et kunagi võiks nii Pelgulinnas kui ka teistes Tallinna puitasumites ollagi see kõige mõnusam ja väärtustatud elukeskkond.
Millest see hea elukeskkond meie noore pere jaoks koosneb? Võimalusest jala või rattaga koolis ja tööl käia, mõnusatest parkidest, kus lastega möllata, aga ka rikkast sotsiaalelust. Samuti kohalikest teenustest – et ei peaks minema alati vanalinna kohvikusse, hea oleks ka, kui ei peaks autoga poes käima.
Loomulikult kuulub siia juurde ka hea arhitektuur, aga see on juba mõõde, mida võib tõlgendada mitmeti. Peale kümmet aastat on see unistus järkjärgult ja üha enam muutumas tõelisuseks ja on olnud ja on jätkuvalt rõõm, kui saab ise olla selles protsessis osaline.
Inimsõbraliku linnakeskkonna kujundamist on analüüsinud, edendanud ja mitmetes suurtes linnades (Kopenhaagen, New York, London) aidanud edukalt teostada Taani urbanist Jan Gehl. Gehl tõdeb, et kui aastasadu on inimesed liikunud ja viibinud tänavatel konkreetseid asju ajades, siis täna on paljud asjaajamised kolinud digiruumi.
Siiski on inimeste heaoluks ja linna majanduseduks oluline inimeste viibimine tänaval. Millegipärast – ju me ikka ühed edevad kariloomad oleme – me ka naudime teiste inimeste seltskonda. Eesti linnakultuur on aga noor ja selle noore ea jooksul on see elanud lisaks üle ka mitmeid teravaid katkestusi (erinevad sõjad ja riigikorrad). Siiski on ka meil tekkimas tubli asumiseltside tuumik, kohviku- ja restoranikultuur areneb jõudsalt ja räägitakse vajadusest planeerida linnu mitte auto-, vaid inimkeskselt.
Jan Gehl on tabavalt toonud välja hea linnakeskkonna ja kohvikuäri edu seosed. Täpsemalt kasutab Gehl linnakeskkonna kvaliteedi indikaatorina välikohvikute istekohtade arvu. Võrreldes tema poolt välja toodud Kopenhaageni ja Stockholmi arve Tallinna sarnase piirkonna istekohtade arvuga võime tõdeda, et oleme täna jõudnud umbes sinna, kus Stockholm ja Kopenhaagen olid 90ndatel, kui nad alustasid oma linnakeskkonna ümbermõtestamist ja kujundamist infoajastu paradigmas.
Põhja-Tallinnas on viimase kümne aasta jooksul toimunud linnakeskkonna kõige ausam ja otsesem väärtustamine, mis on sündinud elanike ja kohalike ettevõtjate initsiatiivil. Selle eelduseks on olnud aktiivsete inimeste piisavalt tihe kontsentratsioon tänu elamispindadele mõnusates puitasumites ja odavate, huvitavate ning potentsiaaliga äripindade olemasolu endistel tööstusaladel kesklinna vahetus läheduses. Telliskivi Loomelinnak, Niine tänava loomemaja, asumiseltsid (Telliskivi, Kopli, Kalamaja), Kalamaja päevad, kohvikud restoranid Boheem, F-hoone, Kukeke, Kolm Sibulat, Elutuba, põnevad uued huviringid – loetelu võiks jätkata veel pikalt.
Mida peaks tegema Tallinna linnavalitsus, et see positiivne protsess jätkuks ja muutuks tõesti määravaks kogu linna arengus? Linna võimuses on planeeringute kaudu juurde luua tänavatasandi äripindu, mida täna tõesti napib. Selliste äripindade vähesus ajab hinnad üles, mis kohati on võrreldavad näiteks Londoniga.
Lisaks saab linn tihendada linnakeskkonda, sest on olemas teatav minimaalne elanike arv, mis on vajalik, et tekiks tarbija kohalikele teenustele ja äridele. Samuti tuleks asumiseltsidega teha sisulist koostööd, mõeldes ja arutades koos nendega läbi näiteks selle, milliseid linna teenuseid saaks osutada asumiseltsid, kes kõige paremini tunnevad iga piirkonna omapära ja elu.
Asumiseltsid on tänaseks olemas paljudes Tallinna piirkondades. Oleks tervitatav kui seltsid tekiks ka “mägedele”, et kohalike abiga kaardistada, mis on sealse elukeskkonna tegelikud kitsaskohad ja eelised. Õismäe taasmõtestamisega tegelevad arhitektid meilt ja mujalt peatselt algava Tallinna Arhitektuuribiennaali raames.
Kogu Tallinn konkureerib elanike ja ettevõtete pärast Helsingi, Stockholmi ja Kopenhaageniga. Kui tahame, et meile jääksid ja siia tuleksid elama ettevõtlikud ning linna ja riigi elu edendavad inimesed, on aeg hakata tõsiselt ja sisuliselt arendama pealinna elukeskkonda.
Lisaks pakilistele igapäevastele tegevustele ja muudatustele tuleb silmas pidada ka pikemat perspektiivi. Eesti Vabariigi Presidendi üleskutset järgides võtkem appi loovisikud, sest nendel on ideed, mis muudavad maailma. Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas oleme juba mõned aastad mõelnud – kuidas oleks, kui Kopli kaubajaamas oleks värav Euroopasse, ehk siis Helsingi-Tallinna rongitunneli peatus ja ülejäänud kahekümnel hektaril sarnaselt New Yorgi üliedukale Highline'ile multifunktsionaalne linnapark? Linn vajab fookust - saagu selleks Põhja-Tallinn koos mereäärega.
