Reisikirjad Upsijatelt: Meeldejääv ja eksootiline reis Indiasse
Selle aasta alguses õnnestus meil külastada Indiat ja vahvat linna nimega Ahmedabad, mis asub Gujarati osariigis. Ahmedabad asub Sabarmati jõe kaldal ning seal elab tagasihoidlikult 5,5 miljonit elaniku. Oma rahvaarvult on ta osariigi suurim linn, kuid mitte pealinn.
Kõik jutud, raamatud ja filmid India kohta ei loo kaugeltki sellist pilti silme ette, mida me tegelikult kohapeal nägime. Fantastiline maa ja seda igas mõttes. Inimesed jagunevad pururikastest puruvaeseteni. Elatakse lossides mugavuses ja luksuses ning tänavatel asemeks tänavasillutis ja tekiks lahtivõetud pappkarp. Tänavatel liiguvad heas toitumused pereemad kõrvuti kõhetute kerjustega. Kõige masenavam oli näha kõhnasid nälginud nägudega kerjuslapsi, kes piirasid meid igal sammul. Kui heast südamest ja kaastundest juhtuski keegi neile midagi andma, siis levis see teade kulutulena mööda tänavat ja piiramine muutus lausa ahitsvaks. Kuid kuidas sa jätad andmata? Raske oli vaadata.
Kuna ilm on Indias kogu aeg soe, siis on ka enamus äritegevusest kolinud tänavatele. Kõnniteedel võis kohata habemeajamisest autode värvitöödeni välja. Tänavatel tehakse seal kõike: kaubeldakse, söödakse, magatakse, meisterdatakse, remonditakse, jalutatakse niisama ja aetakse naabriga juttu, sest aega neil paistab seal palju olevat ja kellaaegadest ei tea nad midagi. Me olime püstihädas indialaste kellatundmisega. Oleme ju harjunud kokkulepitud ajal kuhugile minema või kuskil kokku saama, kuid Indias ei olnud küll miski probleem paar tundi hilineda. Raske oli harjuda.
Ilmastik on seal, nagu juba mainitud, soe. Meie olime seal niinimetatud „talvel", mil õhutemperatuur 25 kraadi ümber. Lisaks „talvele" on seal veel kaks aastaaega. Suvi, mil temperatuur pidevalt kõrgem, kui 40 kraadi, mis tõenäoliselt põhjamaa elanikule talumatu, ning vihmaperiood, mil lihtsalt 4 kuud järjest sajab. Kuna meie külaskäik Indiasse sattus keset „talve" ja kuiv periood oli juba mõnda aega kestnud, siis õhk oli paks tolmust, heigaasidest, diislist ja lehmakoogihaisust. Nagu suurlinnadele kohane, tekkib sellest korralik sudu, mis meie hiingamisteedele hävitavat mõju avaldas. Juba Indias olles alustasime üksteise võidu tolmu väljaköhimist, mis jätkus veel kuu aega pele koju naasemist. Lisaks saastunud õhule kostitab India külastajaid ka kõikjal vedeleva prügiga. Seda on kõikvõimalikes kohtades, hunnikutesse kuhjatud ja laiali maas, tänavatel ja põldudel, kuivanud jõesängides ja linnaparkides. Tundub, et „Teeme ära„ meeskonnal oleks seal lai tööpõld. Kuid indialasi ei paista selline pisiasi nagu lademetes prügi sugugi häirivat. Meid natuke häiris. Raske oli aru saada.
Üks jututeema, millest ei saa kuidagi mööda minna, on India liiklus. See on hämmastav. Vähe sellest, et neil seal vasakpoolne liiklus on, neil puudub ka igasugune liikluskorraldus. Valgusfoorid on nad oma ristmikele küll ülesse seadnud, kuid need vist ei tööta juba ammu ja sellel lihtsal põhjusel, et keegi ei vaata neid. Liigeldakse üsna kiiresti ja segi-läbi. Mingit tervele mõistusele arusaadavat loogikat India liikluses ei ole. Esimene sõit läbi linna, peale lennuki maandumist, sundis meid suruma küüned istmesse ja silmad kõvasti kinni, sest see oli nii jube. Lisaks veel pidev signaalitamine, mis omakorda jagunes kümneteks erinevaks märguandeks, millest me lõpuni aru ei saanudki. Tundus, et India autojuht hoidis ühte kätt pideval signaalil ja teist kas aknast väljas, mobiitelefoni hoides või veel midagi muud tehes, kuid kuidas ta rooli keeras, jäigi arusaamatuks. Lisaks jäi mulje, et India autojuhil on kohe kindlasti silmad igal pool, sest ta nägi ja teadis kogu aeg, mis ümberringi juhtub. Omal hämmastaval viisil on India liiklus kuidagi harmooniline, nagu oleks miski üheshingamine, sest selles pealtnäha kohutavas tohuvapohus ei näinud me ühtegi avariid. Meie jaoks on India liiklus kohutav. Raske oli sulanduda.
Kui päris aus olla siis käisime Indias tantsimas ühel vahval festivalil. Festivalist võtsid osa veel Kanada tantsijad, Afganistani tantsijad, mingid pärismaalased kuskilt, üks Tšehhi tantsija-laulja, mõned veiderdajad Saksamaalt ja hulk kohalike tantsurühmasid. Esinemisi ei olnud ülemõistuse palju ega ka häirivalt vähe. Kõik tantsud, mis kodus õpitud, said ka kenasti taasesitatud. Meeldejäävaim oli avakontsert, kuhu me peaaegu otse lennukilt potsatasime, sest jäime ühelt lennust maha. Meeldejäävaks tegi avakontserdi see, et saime ainumas kord oma selgeksõpitud kava otsast lõpuni ära tantsida ning ka see, et oli ju tegemist esimese esinemisega Indias. Iseenesest võime rahule jääda, sest meil oli hää ja meid võeti hästi ka vastu. Tore oli tantsida.
Ööbisime peredes ja see oli väga huvitav, sest nii nägime ka India kodu. Oh seda muljetamist hommikuti, kui kokku saime, sest iga kodu on ju erinev ja samuti ka kombed. India söögid on huvitavad. Teatavasti asub Gujarati osariigis üks suuremaid taimetoitlaste kogukondasid. Tegelikult nad kõik on seal taimetoitlased, seega meie menüü koosnes taimedest. Siinkirjutaja on lihasööja ja peale nädalast taimetoidudieeti tundis, kuidas maol hambad kasvasid ja see maksa närima hakkas. Peale selle on seal piirkonnas ka alkohol tabu. Õnneks on iga mõistlik eestlane ennast alati ettenägelikult hästi varustanud, kuid ükskord saavad ju ka varud otsa. Ja siis selgus tõsiasi, et suletud välisuste taga avanesid hoopis salajased baarikapiuksed ning pole siinkirjutaja nii kalleid margiviskisid varem mekkinud. Huvitav oli India peres viibida.
Sellest reisist oleks palju pajatada ja võib-olla jaguks juttu terve raamatu tarvis, kuid seekord jääb see Indiajutt siinkohal katki.
Niipalju siiski veel, et tantsulust ja reisikihk on viinud Upsijaid tõesti paljudesse erinevatesse kohtadesse maailmas. Ei julgegi kõvasti välja öelda, et kuhu me 2014 aastal sammud seameJ. Aga riik, mida plaanis külastada, on kaunis, on kaugel, on eksootiline ja on minemist väärt. Eks kunagi loete Upsijate reisikirjadest. Aga keegi ei keela Teil ju kaasa tulla!
Hea oli pajatada.
