VALIMISBLOGI: Kus on kurva kopteri kodu?
Õnnistatud on vaimust vaesed ja õnnelikud on need, kes ei tea maailmas toimuvast ööd ega mütsi. Küllap on aga teiste jaoks ühel või teisel moel settinud teadmine, et Eesti kodanikuühiskond on omale esimesed jäävhambad kasvatanud. Ühe sümptomina tuleb välja tuua kevadine Rahvakogu algatus, milles koguti ettepanekuid valdkondade kaupa ning tõik, et kõik kuus valdkonda - rahastamine, erakonnad, valimised, kaasatus, sundpolitiseerimine, varia - annavad kokkuvõtlikult aimu püüdlusest parandada poliitilist kultuuri.
Kui sirvida läbi alamkategooria „valimised", siis jääb silma, et mitmed ettepanekud näevad ette häältemagnetite ja peibutuspartide kaotamist. Juba fakt, et sellised sõnad on eesti keelde tekkinud, kokkukirjutatult ja puha, tähendab et nad on olemas - vastav mehhanism toimib ja selle toimimine on ka avalikkuses teadvustatud.
Näiteks vaene Andrus Kivirähk on ilmaasjadega niivõrd kursis, et peibutuspartidest rääkimine tekitab temas juba piinlikkust. Endine õiguskantsler Allar Jõks pakkus täna välja, et peibutuspardid ei tohi volikokku kandideerida, kui nad just tõesti ei kavatse riigikogu liikme mandaadist loobuda.
Jõksi ettepanek on teostatav. Häda on aga selles, et isegi kui peibutuspardiks olemine defineerida, partidele juriidilised jalarõngad anda, ei kaota see ära probleemi juurt, mis seisneb peaasjalikult selles, et motiveeritud inimene, keda olud pitsitavad, kipub leidlikuks muutuma. Seadust saab teadupärast täita ka jokitades ja gokitades ning siis on mõnel pealtvaatajal jälle piinlik nagu vaesel Kivirähkil.
Riigikogu liige Kaja Kallas kirjutab oma blogis, et kui ta Viimsi volikokku valituks osutub, siis lubab ta võimaluse avanedes sinna ka tööle minna, ent selleks tuleks seadust muuta või siis peab ta järgmistel parlamendivalimistel ukse taha jääma - saab ikkagi kaks aastat volikogutööd teha. Võimalik, et Kallas täiesti siiralt usubki, et seadust muudetakse või et ta enam riigikokku ei saa. Võimalik on aga ka see, et ta peab tegema seda, mida partei käsib: koguma hääli. Oma ilusate suurte silmadega.
Häältemagnetite probleem on tegelikult veelgi laiem: kuidas oleks näiteks võimalik kirjutada selline seadus, mis keelaks selliste populaarsete inimeste kandideerimise, kes tegelikult volikogus täielikud võhikud oleksid? Kes julgeb kirjutada seaduse, mis määratleb üheselt lolliks olemise? Siit edasi minnes - kus on see garantii, et valija saab valitavalt need muudatused, mille pärast ta valitavale oma hääle annab? Kas lukustame näiteks 30 päeva enne valimisi kandidaatide väärtushinnangud? Kuidas kirjutada südametunnistuseseadust?
Küsimus ei ole selles, kas meil oleks vaja teistsugust valimissüsteemi, näiteks sellist, kus partide ja broilerite kogutud hääli ümber ei saaks jaotada või lihtsalt eirata, valijat petta ja riigikokku edasi jääda. Küsimus on selles, kas on võimalik leida kusagilt sellised inimesed, selline ühiskond, sellised poliitikud jne, kes küll oleksid piisavalt leidlikud süsteemi lüpsma, ent seda siiski ei teeks? Millise akna taha ma oma kopteriga peaksin lendama?
