Juhtkiri: Kalakasvatus kui raketiteadus

Raketid on valmis ehitatud, nüüd on aeg nendega lendama õppida,” ütleb Saaremaa Pihtla kalakasvanduse osanik Peeter Põld-aru Eesti kalakasvanduse olukorda hinnates.

PRIA on määranud käimasoleva toetusperioodi vältel 44 projekti põhjal vesiviljelustoetusteks 13,8 mln eurot, millest üle 5,2 mln on ka välja makstud.

Kalakasvanduse rajamisest toodangu saamiseni kulub aga aastaid ja siiani laiutab Eesti lettidel välismaa, peamiselt Norra punane kala. Kui Eesti rahvas sööb aastas umbes 5000 tonni vääriskala, aga kasvatame ametlikel andmetel 500 tonni, siis see on 10%, ülejäänu tuleb järelikult sisse. Kala Eestis ei ole, seetõttu toovad kaubandusketid seda palju välismaalt.

Eesti kalakasvatussektor on noor, väike ja killustunud. Nii kalakasvatajad kui ametnikud tunnistavad, et kaubandusse ja välisturgudele aitavad suurem koostöö ning senisest efektiivsem tootearendus ja turundus. Tõsine müügiargument on värskus – see kajastub ka maitses.

Kuna Eesti kalakasvandused on eraldi pisikesed ega suuda Eestis tegutsevate suurte kaubanduskettide nõudlusega igaüks eraldi sammu pidada, tuleb tegutseda ühiselt. Seega on ühistegevus tähtis, et koonduks hulk kalakasvatusettevõtjaid, kes suudavad tagada tarneahelas stabiilsuse. Ega see kerge ole, sest impordisurve on suur.

Osa Eesti kalakasvatajaid rajab ühist töötlemisüksust – et hoida sisseostuhind vähemalt ühe töötlemisettevõtte raames stabiilne ja konkureerida lõpptoodangu hinnaga kaubanduskettides.

Kui eelmised seitse aastat olid investeeringute aeg tootmisse, siis nüüd on ees kvaliteedi tõstmise ja turu otsimise aeg. Eks tarbija teeb valiku, mis kala ta süüa tahab, ning meie oma kasvatajad teevad tööd selle nimel, et eelistatud kala oleks hea ja värske kodumaine toodang.