Kodumaine kalakaup otse kaubandusse
Kalakasvanduste puhul on harjutud nägema ennekõike tiigisüsteeme või kohti, kus saab kohapeal forelli püüda ja kus seda serveeritakse. Saaremaal Pihtlas tegutseb aga kalakasvandus, mida võib julgelt nimetada farmiks ja mille puhul ei oska võhik väljastpoolt vaadates arvatagi, et 3600 ruutmeetrit katusealust pinda mahutab 20 basseini, 3000 kuupmeetrit vett ning kümnete tonnide viisi forelli ja siiga.
Farmis on automaatsöötmine, automaatika reguleerib vee temperatuuri, hapnikusisaldust ja pH-taset. „Aasta läbi on sama veetemperatuur, see eristabki meid väliskasvandustest – 356 päeva aastas stabiilne keskkond,“ ütleb üks kalakasvanduse omanikke, OÜ Ösel Harvest juhatuse liige Peeter Põldaru, kelle teada on Pihtla kalafarm Eestis suurim ja ka Skandinaavias üks suuremaid ühe katuse all olevaid kalafarme. „Raketid on valmis ehitatud, nüüd on aeg nendega lendama õppida,“ ütleb mees Eesti kalakasvanduse olukorda hinnates.
Eesti kalakasvatajate esindusorganisatsioonide põhjal jääb mulje, et siin tegutseks justkui kaks koolkonda – ühed peavad esmatähtsaks oskust kasvatada, teised arvavad, et lisaks kalakasvatamisele on suuremat rõhku vaja panna ka kalatöötlemisele ja -turustamisele. Kuhu teie kuulute?
Kuulume selgelt teise leeri. Meie nägemus on see, et kalale tuleb anda töötlemisega lisandväärtus ja seda tuleb turustada võimalikult lähedale lõpptarbijale. Ehk siis kaubanduskettides.
Kuna Eesti kalakasvandused on eraldi pisikesed ega suuda Eestis tegutsevate suurte kaubanduskettide nõudlusega igaüks eraldi sammu pidada, tuleb tegutseda ühiselt. Kui näiteks kümnekesi jutule minna, on läbirääkimine kergem ja lihtsam end n-ö pildile saada.
Olen päris palju käinud Skandinaavia maades uurimas, kuidas sealsed kalakasvatajad tegutsevad, külastanud messe ja investeerimisfoorumeid. Olen kogenud, et maailmas käib konsolideerumine – kasvandused muutuvad suuremaks, kasvatajad ostavad endale tootmisahelas järgmisi tsükleid ehk siis töötlemist – kõik läheb selles suunas, et üritatakse jõuda ise ja otse kaubandusketini. Konkurentsis püsimiseks nähaksegi võimalust põhiliselt selles, et suudetakse endale kala kasvatada õigel ajal ja õiges koguses, anda sellele lisandväärtus ning olla usaldusväärne partner kaubanduskettidele ja klientidele.
Tootjaorganisatsioon on teil loodud − kalakasvatajate ühistu Ecofarm. Nüüd on rajamisel töötlemiskeskus. Miks ja millal see valmib?
Rajame Pärnumaale Audrusse töötlemiskeskust, mis peaks saama valmis kas selle aasta detsembris või järgmise aasta jaanuaris. See võimaldab meil tulla oma eristuvate ja värskete toodetega turule. Näeme selles ainsat võimalust, kuidas praegusel ajal n-ö vee peale jääda.
Saame anda farmist välja täpselt nii palju toodangut, kui suur on parasjagu nõudlus. Sellisel juhul ei pea tööstus ostma välismaalt suurt kogust korraga. Niisugune paindlikkus annab meie toodangule parema kvaliteedi, sest nõnda saame pakkuda värskeimat kala. Kala puhul on värskus A ja O. Esmaspäeval välja võetud kala jõuab müüki teisipäeva õhtul või kolmapäeval. See on tõsine argument, mis kajastub ka maitses.
Miks ikkagi eelistavad Eesti töötlejad Norra punast kala, või kui võtavad kohalikku, maksavad selle eest vähe?
Arvan, et Eesti kalatöötlejad ei käitu Eesti kalakasvatajate suhtes ausalt, ei maksa õiglast hinda. Kasutatakse ära seda olukorda, kus Eesti kalakasvatajad on seisnud eraldi, omavahel vähe suhelnud, ja alati on leidunud keegi, kes müüb odavamalt, sest tal on vaja raha ja oma toodangust kiiresti lahti saada.
Siin ma näengi põhjust, miks peab olema ühine töötlemisüksus − et hoida sisseostuhind vähemalt ühe töötlemisettevõtte raames stabiilne ja konkureerida lõpptoodangu hinnaga kaubanduskettides, mitte roogitud ja jahutatud toorkalaga töötlemises. See on oluline vahe.
Kuidas tekkis teil idee kasvandus rajada?
Kalatöötleja seisukohalt on oluline, et toorainet oleks õigel ajal piisavas koguses ja mõistliku hinnaga. On olnud aegu, kui kalast on puudus ja hind väga kõrge. Samal ajal on välja töötatud uusi kasvatustehnoloogiaid. Näiteks Taanis hakati propageerima sisekasvandusi – et on võimalik mitte ainult meres kala kasvatada, vaid luua täiesti turvaline keskkond, kus saab riskivabalt ja efektiivselt kala kasvatada.
Kuna mu äripartnerid on tegelnud kala müügiga üle 15 aasta, tekkis idee ise kasvatama hakata. 2006. aastal hakkas idee ilmet võtma, 2007 hakkasime käima mööda maailma ringi, külastasime kalakasvatusfarme, projekteerimisbüroosid, kes meile farmi projekteeriks.
Nüüd on tootmistsükkel poolteist aastat käinud. Väike maja – maimumaja – sai valmis 2009. aastal. Ostame viljastatud marja Taanist, kasvatame maimud väikeses majas 20−30 grammini ja siis transpordime suurde majja, kus nad kasvatatakse kaubakalaks. Me ei ole oma farmi kunagi ühtegi maimu toonud, ainult marja, sest see on bioloogilise turvalisuse seisukohalt oluline.
Nii et ideest esimese toodanguni läks…
Kolm aastat kindlasti.
Olete saanud ka euroraha?
Tõsi, oleme kasutanud toetusraha, aga me projekteerisime selle farmi algul kohe nii suure, et PRIA finantseering ei moodusta meie investeeringust poolt, nagu tavaliselt praktiseeritakse, toetus moodustab kogu selle objekti põhivara investeeringust umbes 20% või isegi vähem. Kalavaru veel lisaks. PRIA toetus kogu meie bilansimahust on 15%. See on oluline suurus, aga mitte määrav, et ilma selleta poleks saanud kasvandust rajada.
Mis seal salata, ehitust oli keeruline finantseerida, sest sattusime kehva aega, oli finantskriis. Võttis tükk aega, et teha pankadele selgeks, et kalafarm on samasugune ettevõte nagu tänapäevased sea- või piimakarjakasvatused. Nüüd oleme koostöös Nordea pangaga suutnud farmi üles ehitada. Praegu käime veel lapsekingades, aga loodame, et liigume õiges suunas.
Siinkohal tahaks mainida, et tublit tööd on viimasel ajal teinud põllumajandusministeerium koostöös MESiga ja loonud kalakasvatajatele võimaluse taotleda väga konkurentsivõimeliste tingimustega investeerimislaenu. Meie plaanime selle võimalusega kaasa minna ning farmi veelgi täiustada ja laiendada.
Tänavuses vesiviljeluse investeeringutoetuse taotlusvoorus laekus PRIA-le 24 taotlust. Enim taotlusi esitati Saaremaalt – kaheksa. Miks on saarlased eriti aktiivsed vesiviljelejad?
Ei oska öelda, miks on Saaremaal palju aktiivseid kalakasvatajaid. Kuna minu äripartnerid on saarlased, siis on see meie puhul loogiline samm. Meie ettevõtte järgmine tegevus on paigutada merre sumbad. Kavatseme piisava mahu ja stabiilsuse tagamiseks maimude paigutamise meresumpadesse vähemalt ära proovida.
Mis kalu te kasvatate?
Forelli ja siiga. Sõltub aastast, aga sellel aastal oleme müünud ca 100 tonni forelli ja siiga on tulemas 50 tonni. Siig on nišitoodang, Soomes ja Skandinaavias väga armastatud kala, aga ka Kesk- ja Lõuna-Euroopas.
Mis on ikkagi Eestis kasvatatud kala puhul lisandväärtus ja müügiargument?
On inimesi, kes armastavad kala, kes oskavad seda rookida, fileerida ja küpsetada, aga palju on ka neid, kellel pole kodus nugagi, millega kala fileerida, või vahendeid, kuidas seda küpsetamiseks ette valmistada. Teisisõnu, kalasöömine tuleb inimesele mugavaks teha. Et tal oleks võimalik osta head värsket toodangut, aga ta ei pea sellega kodus palju vaeva nägema.
Töötlejatel on väljakutse teha õiges koguses kvaliteetset toodangut, et see ära ostetaks. Turgu peab tundma. Lisandväärtuse andmine võib olla fileerimine, soolamine, suitsutamine, marineerimine või ahjus küpsetamise jaoks portsude tegemine. See peakski olema edu võti. Hakkame konkureerima väga värske eristuva toodanguga.
Kui loomade puhul kasutatakse söögiks peamiselt farmiloomi, mitte ulukeid, siis mis te arvate, kas kasvanduskalade osakaal toidulaual suureneb?
Kindlasti. See on seotud kalavarudega, mis on meres piiratud ressurss. Kasvanduse toodang suureneb iga aastaga. Teisalt kaasneb loodusliku püügiga ebastabiilsus, mis aga ei meeldi kaubandusele ja tarbijatele. Seetõttu on töötleja huvitatud, et saab aasta läbi piisavas koguses kvaliteetset kala. Ja seda on võimalik kõige paremini tagada kasvanduslike meetoditega.
Kus te kalakasvatust õppisite, kellelt nõu saate?
Oleme käinud palju välismaal ringi, ise lugenud, aga ka vigu teinud. Areng on olnud praktiline. Oleme palju know-how’d välismaalt sisse ostnud. Näiteks farmi projekteerimise, veterinaarteenuse, söötade analüüse. Oleme hoidnud silmad lahti maailma arengusuundadel.
Toidu puhul räägitakse isevarustatuse tasemest. Milline on see Eestis kalakasvatuse puhul?
Kasvandusliku kala puhul ei ole saavutatud tootmisvõimsusi, mida on kasvandused planeerinud. Kui Eesti rahvas sööb aastas umbes 5000 tonni vääriskala, aga kasvatame ametlikel andmetel 500 tonni, siis see on 10%, ülejäänu tuleb järelikult sisse. Kala Eestis ei ole, seetõttu toovad kaubandusketid seda palju välismaalt.
Seega on ühistegevus oluline, et koonduks hulk kalakasvatusettevõtjaid, kes suudavad tagada stabiilsuse tarneahelas. Ega see kerge ole, sest impordisurve on suur.
Kaubanduskeskustes on importkala tihti odavam kui kohalik.
Punane kala on sageli reklaamartikkel, millega inimesi kaubanduskettidesse meelitatakse. Maailma suurimad kalakasvatajad küsivad investoritelt raha, uusi investeeringuid tehakse just selleks, et kasvatada maime maismaal ehk sellistes süsteemides nagu meil, ja et sumbas olev periood oleks võimalikult lühike – et vähendada haiguste riski. Sumbas olev kala on pidevalt igasugu parasiitide või haiguste ohu all. Näiteks Tšiili sumbakasvandustes kulub suur hulk raha ravimite ja desinfitseerimise peale.
Tean, et lõhe omahind suurtel kalakasvatajatel on umbes neli dollarit. Me suudame toota head ja kvaliteetset kala ning enam-vähem konkurentsivõimelise hinnaga. Ning kui me koondume ja anname sellele lisandväärtuse, siis võimegi turul edukalt konkureerida.
Suuremad riskid on siis haigused ja odav import… Mis veel?
Riske on palju, sest investeeringud on suured – oodatust pikem kasvuperiood, suuremad sisendikulud jne. Aga selle aja jooksul, mil meie oleme tegutsenud, oleme palju õppinud. Tunnistan, et oleme teinud vigu ja maksnud selle eest n-ö kooliraha, ent elus tuleb ikka tagasilööke, aga probleemidega tuleb tegelda.
