Kalakasvandused tuleb tootma panna
Euroopa Kalandusfondi toel on alates 2007. aastast rajatud või rekonstrueeritud 44 kalakasvatamisega tegelevat ettevõtet. Samas on kalakasvanduste müüginäitajad alates 2009. aastast langenud.
Eesti kalakasvandused müüsid statistikaameti andmetel 2009. aastal kokku 654,8 tonni kala, mullu aga 370,8 tonni. Näiteks forelli müüdi 2009. aastal 550 tonni, mullune näitaja on 245,3.
Kindlasti on sellel vastuolul olemas objektiivsed, kalakasvatajatest vähe sõltuvad põhjused. Näiteks aastate 2009–2010 majanduskriisi ajal ei jõudnud inimesed forelli osta; 2010. aasta kuum suvi oli kalakasvatusele äärmiselt ebasoodne ning kalad surid mitmes kalakasvanduses massiliselt ülekuumenemisse; ka tarbijaeelistused on muutunud. Kuid lahendamist vajavaid probleeme on ka sektoris endas.
Puuduvad tugistruktuurid
“Uusi kalakasvandusi rajatakse tempokalt, aga tugistruktuurid ei tule sellele järele,” toob üks Eesti pikaajalisemaid kalakasvatajaid, Härjanurme kalakasvanduse omanik Aarne Liiv välja peamise põhjuse.
Tugistruktuuridena peab ta silmas veterinaariat ja nõu saamise võimalust, aga ka töötlemist. Lisaks viitab ta kogenud kalakasvatajate vähesusele uute tulijate hulgas.
Eelkõige napib tema sõnul Eestis kalakasvatusteadmistega veterinaare ning kalakasvataja peab olema ise arst. Diagnostika on aeglane, haigus võib aga pooled noorkalad tappa mõne päevaga. Kuna kalade haigused on loomade haigustest erinevad, pole Eestis ka vajalikke ravimeid.
“Selleks et mõnd ravimit teisest riigist tuua, tuleb teha taotlus ravimiametile,” selgitab Liiv. “Seal seda siis menetletakse ja aega võib minna päris pikalt. Haigus aga kogu selle aja jooksul levib või kalad surevad.”
Tänavu oli probleem kalatäi ravimiga. See läbipaistev parasiit elab kala seljas ja imeb tema verd, nii et astlatorkest jäävad kala nahale haavad, mille kaudu infektsioonid hästi organismi pääsevad.
Noorkalu kahjustab ka bakter Aeromonas, mis annab eri tüvesid ja nõrgendab immuunsüsteemi. Bakterite vastu aitab vaid antibiootikumravi.
Peale veterinaaria kummitab kalakasvatust spetsialistide puudus. Kalakasvatust õpetatakse küll maaülikoolis ja Järvamaa kutsehariduskeskuses, ent paljudel kasvatajatel puudub vajalik haridus. Kalanduse asjatundjaid on vähe ka nõustajate seas.
“Kui piima või vilja tootmisel on meil ajalooline traditsioon ja suur hulk oskajaid, siis kalakasvatajal pole kahjuks ka “oskajat naabrimeest”, kellelt nõu küsida,” nendib Liiv.
Lisaks levinuimale, vikerforellile, kasvatatakse karpkala, tuura, säga, koha, angerjat ja ka vähki. Härjanurmes on eksootilisemaidki olendeid, näiteks valge amuur. See on taimtoiduline kala, kes vajab toiduks tohutut hulka taimi ning võib kasvada 35kiloseks.
Iga kalaliik vajab aga isesugust lähenemist – erinevat kliimat, sööta, vett. Selleks kõigeks on vaja teadmisi. Internetist leiab Liivi sõnul palju vajalikku, ent ka seda ei saa üks ühele üle võtta. Eestis on näiteks külmem talv kui enamikus teistes kalakasvatusmaades, samuti karedam vesi.
Kui varem olid kalakasvatajad ühtsed, siis uute võimaluste ja tehnoloogiate Eestisse jõudes ja investeeringutoetuste uut moodi jagamise tõttu on tekkinud uus leer “usu” ja isikute põhjal. Ühed, n.ö vanad, on koondunud vanasse Eesti Kala- ja Väihkasvatajate Liitu, alustajad on aga moodustanud Eesti Vesiviljelejate Liidu.
“Usu” küsimus seisneb peamiselt selles, kas kahekilost kaubaforelli
on majanduslikult võimalik kasvatada hoones asuvas retsirkulatsioonisüsteemis, ja kas ainuüksi retsirkulatsioonisüsteem tagab vee oluliselt parema puhtuse kui kaasaegne läbivoolukasvandus.
Kogemustega kalakasvatajad peavad Eesti oludes otstarbekaks kalade kasvatamist väljas looduses, siis uuemad kalakasvandused on peamiselt sisekasvandused. Väljas kasvatada on looduslähedasem ja odavam, sisekasvanduses on kulud ehitusele ja energiale suuremad. Samas on sisekasvandused paremini kaitstud ilmastikumõjude eest.
“Sisekasvandus sobib nii-öelda portsjonkala kasvatamiseks,” arutleb Liiv. See tähendab, et forell kasvatatakse umbes 300–400grammiseks, mis on üks paras portsjon, ja müüakse siis toitlustusasutustele. Selleks kulub tema sõnul 1–1,5 aastat. Eesti turg aga soovib Liivi hinnangul enim poolteise- kuni kahekiloseid forelle ja nii suureks kasvab see kalakolme aastaga. Suure kala kasvatamisel muutub kallis hoone koos keeruliste seadmetega kalakasvandusest
kalahoidlaks. Kahekordse kaalu juurdekasvu saavutamiseks kulub heades tingimustes 200grammisel forellil 35 päeva, kilosel aga juba 70 päeva.
Vaidlusteemaks on ka aereerimine ning vee säästmine ja puhtus. Klassikalistes kalakasvandustes toimub see Liivi selgitusel looduslikult, settebasseinide ja biotiikide abil, sisekasvanduses kasutatakse aga filtrite süsteeme ja suletud veeringlust.
Kuigi oma eelised on mõlemal, on praegune toetussüsteem Aarne Liivi hinnangul uuemate-suuremate poole kaldu. Nii on vesiviljeluse investeeringutoetuse saamisel eelis neil, kes lubavad kasvatada aastas üle 50 tonni kala, eelistatud on suurem omafinantseering.
“Raha puudus investeeringuteks vähendab oluliselt meie konkurentsivõimet maailmaturul. Samas raha külvamine ebapädevatesse ulmeprojektidesse tekitab segadusi, mõistmatust ja annab kordades vähem, kui on prognoosid. Seda näitab juba ka statistika.
Selliseid projekte, mida pole kusagil edukalt rakendatud on ka ekspertidel hinnata pea võimatu. Aga lollina end näidata ekspert ka ei taha. Viimases investeeringutoetuste taotlusvoorus ei antud sentigi ühelegi juba ennast tõestanud kalakasvatajale,” räägib Aarne Liiv.
Kuigi liidud on paljudes küsimustes eri meelt, siis ühes asjas on nad ühel nõul: Eesti vajab oma kalatööstust, kus kasvandusekala väärindada. “Me teeme selle kindlasti ära,” teatab Aarne Liiv veendunult.
“See ei ole veel väärindatud kala, kui me ta ära roogime ja natuke maitseaineid peale viskame,” ütleb ta. Ka Eesti kala tuleks müüa soola- ja suitsufileena, viilutatult või väikepakendis.
Müük nõuab energiat
Kogenud kalakasvataja sõnul on välismaise pakendatud kala kvaliteet kehvem kui kodumaise oma eelkõige sellepärast, et enamik meil müüdavast pakitud kaubast on tehtud külmutatud kalast. “Meie võtame kala basseinist välja selleks kellaajaks kui vaja,” ütleb ta.
Lisaks kvaliteedile aitaks oma tööstus kaasa ka stabiilsemale töökorraldusele.
“Kui Selveris on kampaania, töötavad kalakasvanduste inimesed nõrkemiseni – püüavad, roogivad, pakivad. Aga vahepeal pole üldse tööd,” ütleb ta.
Kuna ka tänavune suvi oli soe, kasvas näiteks forell aeglaselt ja selle kala müük on hetkel väiksem. Karpkalale aga oli just tänavune suvi soodne.
Nii aitaks tööstus tagada ka stabiilse pakkumise. Lisaks võimaldaks kalatööstuskeskuse olemasolu vähendada kulusid transpordile. Ühe-kahe tootja juurest ei saa autot kindlasti täis, koorem on poolik, aga sõit maksab ikka sama palju.
Liivi sõnul ei jää Eesti kala välismaise pealetungi tõttu veel letile seisma, kuna seda ei toodeta üleliia palju. Samas tuleb aga välismaalt sisse suures koguses külmutatud või odavalt oksjonilt ostetud kala, mistõttu ka Eesti kala tuleb müüa madalama hinnaga. Tootmise ja töötlemise suurendamine aitaks luua ühisrinde petukauba vastu.
Müüginäitajad
Eesti kalakasvanduste müüginäitajad 2007–2012 (tonnides)
| 2007 | 2008 | 2009 | 2010 | 2011 | 2012 | |
| Angerjas | 29,0 | 46,0 | 30,0 | 20,3 | 2,0 | |
| Jõevähk | 1,3 | 0,7 | 2,0 | 0,4 | 0,6 | 0,1 |
| Karpkala | 27,5 | 52,3 | 45,4 | 39,4 | 37,5 | 38,2 |
| Vikerforell | 413,5 | 333,8 | 549,0 | 487,5 | 333,8 | 245,3 |
| Muu kala | 16,1 | 50,9 | 28,4 | 50,9 | 18,7 | 87,2 |
| Kala kokku | 487,4 | 483,7 | 654,8 | 598,5 | 392,6 | 370,8 |
